Miski ei lähe päris nii, nagu ma olen lootnud, tahtnud, soovinud, planeerinud. Läheb hoopis teisiti. Ja see paneb mind enda silmis mind nägema vähem tubli, kohusetundliku ja toredana, kui ma olla võiks või isegi olen. Aga ma ei hakka enam põdema, ma ei tohi, sest see väsitab. Las siis läheb, nagu läheb.

Kas ma kunagi tagasi tubliks ja tragiks muutun, pole minu vastata. Ma ei julgegi vastata, sest kui ma midagi vastuseks annan, kõlab see kindla lubadusena, mitte murda ei saa. Aga niikuinii tuleb hetk, mil ma lubadust murran, ükskõik mis põhjusel. Minust oleneval või mitteoleneval. Praegu on mõlemad põhjused mängus. Võiks küll näpuga näidata nii ühele kui teisele inimesele ja öelda, et tema on selles süüdi. Tegelikult on nad mõlemad süüdi. Tegelikult pole keegi süüdi. Lihtsalt asjade halb kokkulangevus juhtus tol hetkel olema. Universum loksus pisut paigast. Ah, mustmiljon põhjust võib välja mõelda ju.

Õppida ma võiks hoopiski, et vähem sõnu enne tegusid. Kui teod on tehtud, siis võib neist rääkida, nendega kelkida. Ent on raske alati sõnu endas hoida. Keegi ikka teab ja küsib, kuidas selle ja teisega läheb. Ja ikka vastad, kas või paari sõnaga. Ikka satud hoogu, kui ise kanda ei jaksa. Milleks siis sõbrad on? Nendega oma elu ju jagataksegi. Halba ja head, naeru ja pisaraid, haiguses ja tervises. Nagu ühes teatud tõotuses, ainult rituaali ei korraldata sõpradega.

Käega löömise tunne, allaandmine, rahulikult võtmine – kas see ongi väsitav või olen ma lihtsalt oma magamata unetundide ohver? Miks aastatagused sündmused näivad korduvat? Tõepoolest, vahel on mul tunne, et aeg pole põrmugi edasi liikunud, et aastat pole möödunud. Ring on täis saanud. Kas elu ongi ring või saab ka muu kuju valida? Kuigi vahet pole – mingil hetkel jõuad ikka punkti, kus juba olnud oled. Aeg sinna jõudmiseks vaid muutub.