Kui teil on vaja
intriige punuda,
jamadesse sattuda,
koolitusi ära jätta,
siis pöörduge minu poole.
Ma juba oskan.
Category Archives: :(
Mõnikord ei ole lood hästi.
Miski on vastu
Pea on sel nädalal juba mitu korda valutanud. Ibumetin hetkel ei ole abi andnud. Liiga vähe söönud jälle? Väsimus? Ei ole hea.
Halb ja hea käivad käsikäes, üks ees ja teine järel. Täna pidi (ei saa sundida, aga lootsin) olema hea päev. Sõit Viljandisse, ettekanded 300 inimese ees, tähistamine kohvikus, jalutuskäik folgilinnas… Ei läinud päris nii. Ainult Uue Kunsti Muuseumisse jõudsime. Pärast oli külm tuul ja pilved. Kuigi saabudes paistis päike ja lootust oli.
Kiri, kuidas küll üks kiri võib olla nii arukaid mõtteid täis ja kehvasti lõppenud päeva, õigemini küll öö kahe päeva vahel paremaks muuta. Ma sain sellise kirja. Vastasin pikalt, et rõõmu vastu saata.
Homme on parem päev. Ja kui ei ole, siis põgenen enda elust korraks kellegi teise ellu.
Laiali pillutud mosaiikpilt
Pidevalt lagunen, kukun kildudeks, lähen katki, murdun, pudisen tolmuks, ei pea enam vastu, annan alla, löön käega, tunnen lootusetust, ei jaksa, olen väsinud, emotsioonid on otsas, sees on tühjus, olen nõrk, tahaks kõik sinnapaika jätta…
Iga natukese aja tagant juhtub midagi, mis mind lammutab. Lammutab maatasa, nii et ei teki pisimatki tahtmist uuesti jalule tõusta. Aga peab kuidagi edasi saama. Läbi sopa roomama. Peab, sest on kohustused, mida kuhugi ega kellelegi lükata pole, millest taganemisteed ei ole. Kuidas ma veel suudan?
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks? Kui niimoodi jätkub, kannan varsti maailma turjal nagu Atlas.
“You never hesitate to tackle the most difficult problems” ütles Orkuti today’s fortune. Näib, nagu miskit muud üle ei jää, kui kõik raskused ära kannatada.
Mul ei ole kindlat seljatagust, kuigi mu selle nädala kollane öö-T-särk seda väidab. Olen täiesti üksi. Loota pole kellelegi, iseendalegi mitte ei julge enam loota. Keegi ei lohuta, ei kallista, ei tule õhtul kontorisse järele, ei pühi ära pisaraid, mida viimase poole aasta jooksul on voolanud rohkem kui mõne viimase aasta peale kokku.
Ühtegi happy place’i ka ei ole, kuhu mõtetes pageda. Viimanegi võeti ära.
Kolm nädalat on veel ees…
Kokkuvõtlikult
Üks sõna ütleb paljugi mu praeguse seisundi ja midagi ka terve nädalavahetuse kohta.
Peavalu.
Ei, ma ei joonud terve nädalavahetuse alkohoolseid jooke. Et sa valesti ei arvaks.
Arrrgh!
Vahet ei olnud, kas mu telefon oli sisse või välja lülitatud. Vahet ei olnud, sest ikkagi ei helistanud keegi. Mitte keegi. Ei saatnud ka sõnumit.
Vahet ei olnud, kas ma karjusin mõttes või häälega. Sest keegi ei teinud välja. Ise ainult piinan ja kiusan end nende mõtetega, mida ei taha. Kurat, kust nad tulid? Või peavadki jälle tulema, et silmad lahti teeksin?
Vesisilm selline, löristab nina ja tujutseb. Aga keegi ei näe, kellegi nähes ei saa draamatki teha, et auru välja lasta. Ja võib olla, võib olla ka mingi lahenduseni või selguseni jõuda.
No oli seda nüüd siis kõike vaja?!?
sõnatult
tühi. tühi seest, söömata. tühi väljast, mitte midagi ütlev pilk, väljanägemiseta.
tühi, nii tühi. mõttetu, mõtteta.
väsinud, magamata, pingelised lühikesed unetunnid, segatuna segaste unenägudega. öised ärkamised.
kaitseta, üksinda, ebakindel, kardan. üksi omas suures muredemeres.
lootus-ootus, et saaks sellest välja või et saaks see juba lõpu.
millal halb otsa saab?
Brrr!
Pekki, kui külm on!
Kus see kevad on?
Ma ei taha enam pidevalt külmetada. Soojemad riided ei aita nii väga.
Pekki!
Natuke jonn
Ületöötanud (puhkepäeva pole juba viimased 10 päeva olnud).
Magamata (viimased paar nädalat olen oma uneaega paari tunni võrra lühemaks pidanud kärpima, muidu ei saa asjadega valmis).
Söömata (vahepeal pole aega, praegu tõbisena pole eriti isu).
Tõbine (kurk haige, hääle olen ära rääkinud, nina nohune, uimane olla). Aga Kristjan on ka tõbine. (:
Tahaks ilusaid hetki kirja panna, aga ainuüksi oma postkasti potsatanud kirjade lugemine ja kirjade saatmine võtab üksjagu aega.
Enesele
Pea käib juba nädal aega ringi. Nagu oleks mere loksumise kaasa endaga võtnud, aga ei ole ju. Söögiisu on närb, mis siis, et organism ütleb, et on vaja. Mõnel hommikul on tegu, et kaks võileibagi ära süüa. Samas – reedel sai palju pitsat ära söödud. Ei ole see, mida esimese asjana naiste puhul pakutakse. Kaugel sellest. Lihtsalt ongi uimane, paha ja vati sees olla. Mitte ühes tükis.
Tunne on, nagu pudineks siit-sealt. Mitte kildudeks, vaid pudiks, mida ei saa kokku kleepida. Erinevad asjad on mind laiali lammutamas. Üritan end koguda, ei õnnestu. Suutsin vaid plaani välja mõelda, kuidas võiks kõik korda saada. Millal, kas ja kuidas… ei tea veel. Saaks normaalsema enesetunde tagasi. Et suudaks kuidagi olla. Saaks üle hirmu- ja paanikatundest. Saaks rahulikult end välja magada.
Nii palju suutsin, et sundisin end täna tuba koristama. Pikad nädalad olid paraja tolmukihi asjadele kasvatanud. Üritasin eile taas üleskerkinud teemasid selgemaks mõelda. Tulid vaid vabandused ja otsitud põhjused ja tõrjuv suhtumine. Ei saanud midagi selgemaks. Enne olekski vaja seda normimat olemist tagasi. Ja ehk äraminekut ja asjade kirjapanemist ja julgust lahendusi ellu viia. Tuba sai puhtamaks. Asjad jätkuvalt ei mahu kuhugi ära. Igast pabereid ja asju peaks sorteerima ja midagi töö juurde vist viima.
Ainukesed kohad, kus enam-vähem (praeguses seisus enam-vähem) olla on, on duši all ja õues. Soe vesi üle ihu voolamas, lootuses, et viib kaasa kõik halvad mõtted ja läbielamised. Või külmas karges õhus, mis pea õige pisut klaarimaks lööb.
Olen inimesi ehmatanud ja ise väga ehmunud. On juhtunud asju, mida poleks osanud oodata. Mõnikord asjad juhtuvad ja sa ei teagi, et see võimalik on. Siis see juhtub ja kõik aetakse segamini. Olen hakanud rohkem ja kergemini koost lagunema kui varem. Ei suuda enam olla nii tugev, mitte välja teha või mingeid teemasid mitte kaasa võtma. Pisarad tulevad ootamatult ja tihedamalt kui seni. Ma ise ka ei saa kohati enam aru, mis toimub.
Optimism kaob kuhugi ära. Kardad kõige hullemat. Senine lohutav mõte “Homme on parem päev kui täna” ei tule meeldegi. Korraks suudan mõelda “Katsun leida midagi head, kasvõi pisikese hea asja…”. Kas ka seda mõtet hoida? Peab.
Kuidagi peab ju kõik uuesti heaks saama…
—
P.S. See eelnev kuri kiri oli ühele tropile mõeldud, kellest ma midagi teada ei taha.
Nii …
Oi, kuidas kuluks ära üks ports täiesti uut, täiesti värsket, täiesti teistmoodi algust… Kui saaks vaid kõike ise muuta… aga teisi ju muuta ei saa. Mõnikord võiks maailm olla must ja valge.