Kevad on käes: nägin täna punkarit. Oli teine noor ja punase harjaga, tagi peal oli konnapilt.

Kevadväsimus ründab. Või on see hoopis peatselt suurenev vastutus (aprillikuus kõik on uus)? Hetkel on pea paks ja mõte ei liigu, parema meelega veaks end voodisse pikali. Aga ei, aga ei… Lähen täna ikka trenni ja loodan sealt energiahoobi saada. Lähiajal läbin ka kaks tervisekontrolli: töötervishoiuarsti ning spordiarsti juures. Eks vaatame, mis mu keha neile ütleb. Üldiselt võiks ju kõik korras olla. Väikest kõpitsemist on alati.

Hah, kõpitsemine! Eile natukene lõhkusin ja natukene parandasin voodit. Jätkuvalt on oodatud soovitused sanitaartehnikute kohta, sest segistid tilguvad ja tagumine aeg on need ühe talguhoo korras ära vahetada.

Usu või ära usu (ma ise ei usu), aga hakkasin lugema skandaalset raamatut “Viiskümmend halli varjundit”. Ma ei loeks seda eluilmaski, kuid sõbranna andis laenuks. Teos ei avalda muljet. Kas seda üldse toimetatud on? Minu meelest on seal liialt kordusi. Sisu pole ka tugev ja tegelased on imelikud. Ei usu, et viitsin lõpuni lugeda. Mul paremaid palu raamaturiiulis ja -poes ootel. Kuklas tiksub mõte sel aastal hoopis Hemingway eesti keeles ilmunud teosed läbi lugeda.

Vot sedasi see kevad siin tulebki.