Kell saab kohe üks öösel. Võiksin magada kosutavat und. Nagu ikka, rikun suviti oma unerütmi ära, olles kaua üleval ja magades samuti kaua. Mõne hea unetunni pärast vaja ärgata, sest teen keset puhkust ühe tööpäeva. Olen reedel hansapäevade ajal Läänemere- ja keskkonnateemalise näituse “Samal ajal kusagil mujal” juures valves ja juhendamas. Leiad näitusetelgi ja minu Toomemäelt Teaduslinnast.

Jälle on suve kuumim periood käes. Itaalias olevat vaid 28 kraadi sooja, meil 31 ja veidi ülegi. Lisades siia juurde tähelepaneku Europeade’i avakontserdil nähtud tantsudest, võiks öelda, et vahemereline kliima ja temperament hakkab Baltimaadesse kanduma. Millegipärast tundus, et just siitkandi rahvused tantsisid hoogsamaid ja rütmikamaid tantse kui Lõuna-Euroopa folkijad.

Aken on lahti, et toast sooja õue lasta. Ja-jaa, sest õues on umbes 2 kraadi jahedam kui toas. Võib olla koliks hoopis õue magama? Ritsikad siristavad, meeletu kuu ripub kusagil taevalaotusel (vähemalt paar päeva tagasi ta oli seal…), veel kaugemal on kosmos…

Vaikus, rahu, privaatsus. Vahel võiks suveöö pikemalt kesta, et seda kõike nautida ja lihtsalt olla. Päeval on see kõik teistmoodi. Öösel seisab aeg rohkem paigal kui päeval. Kuni ühel hetkel enam ei püsi ja hakkab hirmkiirelt valgenema. Ja kui päev juba poole silmaga kardinate vahelt sisse piilub, on kõige magusam hetk end une kaissu keerata.

Millal me päikesetõusu vaatame?