Kõht läheb ruttu tühjaks ja kogu aeg tahaks süüa. Näiteks seapraadi kartulipüreega, toorjuustukooki ja kohvi.
Pidevalt tahaks voodis teki sisse mähitult või kuuma duši all või saunas olla.
Kui sa oled mitmesse riidekihti mässitud, ei panda su väljanägemist pahaks. Külm on ju!
Põlved hakkavad tunda andma. Loodetavasti ei ole ilm väga külm nii pikalt, et valutama hakkavad. Põhjus teadmata.
Kassid otsivad ka pidevalt sooje peesitamiskohti: lambanahaga kaetud kontoritoolis, radiaatorite peal, kirjutuslaual (sest radiaator on laua all), teki ja voodile jäetud riietusesemete all, süles ja öösiti kaisus.
Kuna magamistoa radiaator seni tuvastamata põhjusel sooja ei kiirga, on seal märkimisväärselt jahe. Seetõttu magan diivanil ja kassid poevadki öösel kaissu. Enne seda jooksevad üle minu. Ja hommikul ei lase mind teki alt välja, täiega blokeerivad mu liikumisvabadust.
Nii, nüüd sai hinge pealt ära öeldud.
Oo, sul on kassid! Vahva! Kuidas on siis selliste isepäiste loomadega koos elada?
Õigem öelda – mina olen kassidel. Olen nende hooldaja, kuni pererahvas nad kaugele maale kaasa saavad võtta.
Kassid on tõesti parasjagu isepäised ja alati sõna ei kuula. Õhtuti müravad, nii et lausa särtsub, ning hommikuks on tupsununnud. Muidu täitsa toredad tegelased :)