Tegus nädal on toonud uusi tuuli. Ka tuisku, mis lund teravalt vastu palgeid peksab. Seda enam on hea meel, et on koht, kuhu tulla. Kodu, kuhu tulla. Panna selga taga uks kinni, öelda kassidele “Tere!” ja askeldada just nii, nagu viitsimist on.
Kodus on nii hea olla, et ma olen sel nädalal loobunud kolmest kutsest peole minna, üks neist oli lausa kutse ballile. Ei viitsi, tahan kodus olla. Silmast silma suhtlemisest olen ka väsinud, telefongi hääletul režiimil, sest ei jaksa otse suhelda.
Hea nädal on olnud. Mitte ainult nädal, vaid kuu. Olen nii mõndagi korda saatnud ja nii mõnegi ootamatu uudise suutnud rahulikult vastu võtta. Ma püüan mitte muretseda, vaid leida sobilikke lahendusi. Kui miski on kehvasti, tuleb leida moodus seisu parandada. Tunnen end selles osas rahulikumana kui varem ja looturikkana, et suudan samamoodi ka edaspidi toimida.
Leppisime Arabellaga kokku, et saame 1. septembril sümboolselt kokku ja vaatame, mis meist selleks ajaks saanud on. Sinnamaani ma enam-vähem tean, mis saab. Sealt edasi on palju lahtisi otsi. Küll sõlmitud saavad.
Kõik saab korda :)
Kui kodu on hea, siis ei tahakski sealt lahkuda. Tuttav tunne. Minu argipäevad mööduvad pigem koduseinte vahel näiteks. Ei tõmba sellise sombuse ilmaga väga välja ka. Tore, et leidsid hea kodu!
Jah, eks siis 1. septembril vaatame. Ma ei taha selle kõige peale liiga palju mõelda, palju kergem on pead liiva alla toppida.
Aga enne vaatame kinos filmi, eksole?
Jaa, kino!