Eelmisel nädalal veetsin viis päeva töö asjus Taanis. Minu jaoks oli tegu esimese, teise, kolmanda ja neljanda lennureisi kogemusega ja seni kõige kaugema reisiga.

Start kell 11: Tartu-Tallinn buss (2,5 h).
Tallinna lennujaamas reisikaaslaste ja pardale pääsu ootamine (umbes 2 h).
Lend Tallinn-Riia (1 h).
Järgmise lennu ootamine Riia lennujaamas (umbes 2,5 h).
Lend Riia-Kopenhagen (1 h kopikatega).
Kopenhagenis jalutasime rongi oodates (1 h)
Rong Kopenhagen – Sonderborg (4 h).
Saabumine sihtkohta kell 1 öösel.

Külastasime Sonderborgi, mis on linn Saksamaa piiri lähedal. Nägin merd, huvitavaid maju, vanalinna, koole ja hostelit, kust oli raudne eesriie läbi käinud. Ilm oli tuuline, vihmane, ka päikseline ja soojem kui siin. Jalgrattaid ja rattaparklaid oli igal pool just nii palju, kui Bobs jutustanud on.

Tagasitulek algas hommikul kell 6.
Rong Sonderborg – Kopenhagen (4 h).
Kopenhageni vanalinn ja lennuki ootamine (umbes 2,5 h).
Lend Kopenhagen – Riia (1,5 h).
Riia lennujaamas järgmise lennu ootamine (2 h).
Lend Riia-Tallinn (1 h).
Tallinn-Tartu buss (2,5 h).
Tagasi Tartus kell 23.

Ärge küsige, miks me ei läinud otselennuga Tallinnast Kopenhagenisse või hoopis Tartu-Riia-Kopenhageni lennuga. Mina pileteid ei valinud.

Lendamist ei osanud ma karta, sest varasemat kogemust polnud. Kui juba Fokkeris istusin ja lennukimootor hirmsat häält hakkas tegema, siis kiskus seest õõnsaks, peopesad läksid higiseks ja väike hirm hakkas kõri nöörima. Õhku tõusmise ajal ei julenud aknast välja vaadata. Hullult imelik oli. Oleks tahtnud karjuda “Keerake pilt otseks! Palun keerake pilt otseks!”

Teine lend läks kergemalt, sest aknast välja ei näinud (pime oli), ning suurem lennuk tõusis-maandus stabiilsemalt.

Kolmanda lennu ajal juba julgesin aknast välja vaadata. Maandumisel aga raputas ning mul jälle küüned tooli käetoesse surutud. Neljas maandumine oli veel hullem, sest raputas veel rohkem. Süda läks pahaks ja hirmuhigi kattis otsaesist.

Nii et esimesed lennukogemused polnud just kõige meeldivamad. Kui juba õhus olla, siis aitab vähemalt Jeremy Clarksoni raamat rahu säilitada. Õhkutõusmine ja maandumine see-eest on üsna kõhedust tekitavad kogemused.

Lendamine üldse on sama kahtlane ja arusaamatu tegevus nagu ujumine. Ma ei ütle, et ma enam kunagi ei lenda, kuid ma ei saa aru, miks mõned seda naudivad. Võib olla tuleb mul veel harjutada.