Aasta lõppeb töiselt, sest ega viimane minut enam ei küsi, kas tahad või ei taha. Peab ära tegema, mis tegemata. Õnneks on peaaegu valmis ka, paar puudust kõrvaldada, kontrollida, üle vaadata ja posti panna. Aruanne on asja nimi.

Seoses töise eluviisiga pole olnud mahti kokku otsida aasta jooksul teiste öeldud asju. Kokkuvõte enda jaoks sai tehtud. Seda poleks isegi vaja olnud, sest lõppev aasta on algusest lõpuni eredalt meeles, nii halvas kui heas. Pigem siiski heas, sest saatus otsustas parima ikka teise poolde jätta ;)

Niisiis: hommikul kontorisse, paar tundi tööd, siis poodi VT ja muu kraami järele, siis koju askeldama ja õhtuseid plaane pidama. Enne ei tea midagi, kui see käes on.

Ja muidugi siis see pisiasi ka veel, et mind “õnnistati” lõpuks ometi ka pisikese palavikuga. Olengi sel sügisel-talvel kahtlaselt terve püsinud :D