Pea käib juba nädal aega ringi. Nagu oleks mere loksumise kaasa endaga võtnud, aga ei ole ju. Söögiisu on närb, mis siis, et organism ütleb, et on vaja. Mõnel hommikul on tegu, et kaks võileibagi ära süüa. Samas – reedel sai palju pitsat ära söödud. Ei ole see, mida esimese asjana naiste puhul pakutakse. Kaugel sellest. Lihtsalt ongi uimane, paha ja vati sees olla. Mitte ühes tükis.

Tunne on, nagu pudineks siit-sealt. Mitte kildudeks, vaid pudiks, mida ei saa kokku kleepida. Erinevad asjad on mind laiali lammutamas. Üritan end koguda, ei õnnestu. Suutsin vaid plaani välja mõelda, kuidas võiks kõik korda saada. Millal, kas ja kuidas… ei tea veel. Saaks normaalsema enesetunde tagasi. Et suudaks kuidagi olla. Saaks üle hirmu- ja paanikatundest. Saaks rahulikult end välja magada.

Nii palju suutsin, et sundisin end täna tuba koristama. Pikad nädalad olid paraja tolmukihi asjadele kasvatanud. Üritasin eile taas üleskerkinud teemasid selgemaks mõelda. Tulid vaid vabandused ja otsitud põhjused ja tõrjuv suhtumine. Ei saanud midagi selgemaks. Enne olekski vaja seda normimat olemist tagasi. Ja ehk äraminekut ja asjade kirjapanemist ja julgust lahendusi ellu viia. Tuba sai puhtamaks. Asjad jätkuvalt ei mahu kuhugi ära. Igast pabereid ja asju peaks sorteerima ja midagi töö juurde vist viima.

Ainukesed kohad, kus enam-vähem (praeguses seisus enam-vähem) olla on, on duši all ja õues. Soe vesi üle ihu voolamas, lootuses, et viib kaasa kõik halvad mõtted ja läbielamised. Või külmas karges õhus, mis pea õige pisut klaarimaks lööb.

Olen inimesi ehmatanud ja ise väga ehmunud. On juhtunud asju, mida poleks osanud oodata. Mõnikord asjad juhtuvad ja sa ei teagi, et see võimalik on. Siis see juhtub ja kõik aetakse segamini. Olen hakanud rohkem ja kergemini koost lagunema kui varem. Ei suuda enam olla nii tugev, mitte välja teha või mingeid teemasid mitte kaasa võtma. Pisarad tulevad ootamatult ja tihedamalt kui seni. Ma ise ka ei saa kohati enam aru, mis toimub.

Optimism kaob kuhugi ära. Kardad kõige hullemat. Senine lohutav mõte “Homme on parem päev kui täna” ei tule meeldegi. Korraks suudan mõelda “Katsun leida midagi head, kasvõi pisikese hea asja…”. Kas ka seda mõtet hoida? Peab.

Kuidagi peab ju kõik uuesti heaks saama…

—

P.S. See eelnev kuri kiri oli ühele tropile mõeldud, kellest ma midagi teada ei taha.