Näpud tahaksid usinasti klahve klõbistada ja midagi kirja panna, midagi ütlevat, aga aju ja käed ei tee koostööd. Aju pigem ei tee tööd.
Reedel arvasin pärast loengut, et järgmisel päeval tuleb ka kooli minna ja puha. Ei saanud mu mõistus aru, et nädalavahetus on puhkus on aeg iseendale. Ja nüüd on laupäev peaaegu möödas ja ma pole midagi mõnusat teinud. Kas peakski? Käisin linnas, kondasin kaubamajas, kaubahallis, kesklinnas (mis oli üllatavalt inimtühi), Zepekas. Ostsin näokreemi ja pastaka.
Kui eile kutsus Chanti mind välja ja ma ei viitsinud, siis täna ehk viitsiks tantsima minna. Või siis ikka mitte. Aga muidu on soov kluubi minna olemas. Sest kui keha liikuda ei saa, jääb ta kangeks. Kõndimisest trajektooril kodu-kool-(töö)-kodu jääb väheks. Nii kilometraažilt kui ajaliselt.
Kuulan Chill Out raadiojaama. Nii ongi.
Ahjaa, olin eile loominguline ja viitsisin endale süüa teha (!). Keetsin portsu riisi (unustades muidugi soola panna), lajatasin väikese tuunikalakonservi pannile (kui sildil on kirjas tükid, ei tähenda see, et konservis ongi tükid), riis kah pannile, segasin, tsipake maitseainet, serveerisin koos ananassitükkidega. Täitsa hea maitses. Minu puhul ei ole tühi kõht parim kokk, kuid seekord juhtus olema erand (mis kinnitab reeglit).
Tegelikult ma pole miski söögitegija, sest suudan ka omleti nässu keerata või unustan soola-maitseaineid lisada ja nii edasi. Ja mõnikord ei maitse enda tehtud toit üldse. Viimasel ajal on asi paremuse poole läinud, aga Potsatajal oli õigus, kui ta ütles “Need on need ülikooli naised – anna ainult raamat kätte ja mees olgu näljas.” Antud juhul olen mina ise mehe asemel. :P
Suur unistus on, et kui oleks korralik oma köök, küll siis kokkaks. Küpsetaks kooke ja pirukaid, teeks iga päev sooja lõunat, katsetaks retseptide järgi vaaritada… Praegu on ainult kaks võimalust: kas keedan või praen. Või soojendan mikros. Hommikuti joon tassi teed, vahel harva kohvi, söön mõned võileivad ja -saiad. Kui aega rohkem, teen omletti, putru või praemuna. Lõuna ajal olen nüüd koolis ja täidan kõhtu kohvikus nigela praega või jogurti-saiakestega. Õhtul söön sooja sööki. Pisikesi näksimisi on ka söögikordade vahel. Mitte just kõige õigem toitumisviis, aga… nii see on.
Mmm, täna teen ananassikonservile otsa peale.
:D Umm – tegelikult on “ülikoolinaistel” ikka plusse ka.
tead, see oma köök. see ei muuda peaaegu midagi :D. lihtsalt leiab ikka hulk asju, mida tuleks teha enne söögitegemist. küpsetada ei viitsi üldse, sest on palju põnevamaid asju. nagu nt vannitoa küürimine, toa koristamine ja tolmu pühkimine :D
Aga meie ei pane toidule üldse soola, sest see on kahjulik ja pealegi vajaliku soola koguse saad sa ka muudest toiduainetest kätte.
Vat nii siis.
Alguses ma mõtlesin, et ei harju sellega kunagi ära, aga nüüd on palju mugavam süüa teha ei pea muretsema soola pärast.
Pirtsu, ma arvan, et korraliku köögi olemasolu paranadaks natukene mu söögiaegade kvaliteeti. Tegelt, vist ei viitsiks kokata pidevalt, aga paremini saaks ikka kui praegu. :D
Keku, ma ei muretse siis enam, kui sool jääb panemata. ;)
Kuule, soola ei panda muidugi, Kekul jumala õigus!!! Tüdrukud! Kuidas te siis ei tea, et tervist tuleb hoida! Sool peab vedelikke kehas kinni ja muidu oli ka kahjulik, südamele ja muule.
Muidugi, Rüblikule selline mõte pähe ei mahu. “Mis mõttes ei pane soola?” Aga talle süüa tehes ei panegi soola, pangu ise endale pärast eraldi, kui tahab.
Vot sellised lood. Maitseaineid on nii palju põnevaid ja huvitavaid, millega toitu mammuks teha, et sool on täiesti ebavajalik.