Ootamatu klirin ja laiali lennanud killud tõi pisarad silma. Kildudeks. Jälle. Järjekordselt katki, taas üks kaotus.
Jah, ma nutsin väheke, sest klaas läks katki. Presskann kukkus ootamatult talle otse peale, jättes alles sakilise servaga klaasipõhja ja killud-killud-killud. Klaas on klaas, võid mõelda. Aga see oli see klaas… Imearmas veiniklaas.
Ei, see polnud ainuke. See oli üks kuuest. Aga ikkagi.
(Ma olen aga-tüdruk.)
Killud toovat õnne. Võib olla ma lõhun klaase alateadlikult, et jätkuvat headolemist pikendada?