Täna võiks juba läbi saada

Kas kahenädalane puhkus aitabki vaid kaks nädalat vastu pidada?

Tundub, et see inimese tunne ja värskus on kadumas. Täna on väsinud, ärev ja närviline olla. Kuidas juba on käes jaanuari keskpaik? Kuidas mul on ikka nii palju eelmise aasta tegemata asju tegemata (millega ma olen üldse tegelenud?)? Kas ma olen hoopis haigusepisiku külge saanud? Või on need lihtsalt need mõttetud mõtted, mida ma peas muudkui ketran ja millega iseendale liiga teen?

Vahel on tõesti parem inimestele mitte rääkida, mis su elus toimub. Sest siis ka ei küsita midagi ning ei ole vaja mingeid teemasid ikka ja jälle vaja puudutada. Mida ei tea, seda pole olemas?

Ma vist ikka pole teflonist tüdruk …

Introvert

Ma arvan, et olen suurema osa oma teadlikust või täiskasvanuea elust teadnud, et olen introvert.

Vana aasta lõpus lugesin juhuslikult raamatutoast leitud ja ostetud raamatut “Introvert. Hääletu revolutsioon” ning iga natukese aja tagant noogutasin raamatus olevatele sõnadele, lausetele, ridadele kaasa “Jaa, nii on.” Tundsin end paljudes kirjeldustes ära, nii mõnigi seik enda kohta sai selgemaks, kuid oli ka väiteid, mis polnud päris minu kohta.

Eks ma olen aastate jooksul õppinud esinema ja näitama end ekstravertsemana, kui tegelikult olen. Kogu elu väljaspool kodu – tööl, trennis, hobidega tegeledes, sõprade-tuttavate suheldes – on teatud rollide täitmine. Küllap olen aastatega lihtsalt saanud osavamaks ja kogenumaks nende rollide esitamises, pisut on siiski ka julgust juurde tulnud.

Raamatus oli ka test introvertsuse-ekstravertsuse kohta. Minu tulemus täna oli “väga tugev introvertsus”. Võib olla et olen ka viimase kahe nädala jooksul, mis veedetud peamiselt koduseinte vahel ja inimesi vältides, veel rohkem introvertsusele kalduv. Inimesed lihtsalt pole praegu mu lemmikinimesed. (Huvitav, kas ka see veider stamplause viitab mu introvertsusele?)

Ma ei lase igaüht ligi ega enda mulli. Seepärast pole mul ka palju (lähedasi) sõpru, viimastel aastatel on tekkinud pigem palju tuttavaid. Iseasi, kui palju nad tegelikku mind teavad-tunnevad. Ega mulle väga meeldigi end igaühele laiali jagada. Mis siis mulle endale jääb?

Võimalik, et 2025 tulebki introvertne aasta. Hoian end endale, olen rohkem sissepoole suunatud. Ja mis selles siis halba?

2025 on siin

Kuna 2024. aasta osutus korralikuks tuleviku väetamise aastaks, siis loodetavasti saab alanud aastal häid vilju korjata.

Sügisel hakkas elu mitmel rindel allamäge veerema ning kogun siiani oma kilde kokku ja klapitan neid uuesti tervikuks. Püüan kodus valitseva kaose üle kontrolli saavutada, sest vähemalt siis on midagi minu kontrolli all. See 2024 oli tõesti paras ellujäämiskunstide aasta nii vaimselt kui emotsionaalselt. Nii et 2025 tuleb taas iseenda eest hoolitsemise aasta.

Õnneks on mul olemas toetav seljatagune pere ja Paanikaosakond. Suured teod on tehtud, aga sõprus on jäänud.

Üks päev korraga, 2025.

Kultuuriaasta 2024 kokkuvõte

2024. aastal oli Tartu Euroopa kultuuripealinn, aga kuna olin kultuuripealinna juttu saanud söögi alla ja peale juba ettevalmistusperioodist alates ehk umbes kuus aastat, siis kultuuripealinna aastaks oli minu püssirohutünn juba tühjaks saanud. Seepärast jõudsin ka üsna vähestele kultuuripealinna kavas olnud üritustele.

Kultuuriaasta 2024 kokkuvõte:

  • 25 tantsuõhtut;
  • 24 muud üritust;
  • 13 kinoseanssi;
  • 10 kontserti;
  • 9 teatrietendust.

Kõige meeldejäävam ja parem elamus oli ansambli Genialistide viimane kontsert. See oli täiuslik õhtu!

Lõppeval aastal avastasin uue toreda meelelahutuse – Ula bingoõhtud. Mul on hea meel, et pärast pikka pausi jõudsin tagasi burleskilainele ja käisin mitut šõud vaatamas.

Lisaks jõudsin aasta jooksul läbi lugeda seitse raamatut.

Täispikk nimekiri on siin.

Kultuuriaasta 2023 kokkuvõte

  • 31 kinofilmi ja -seanssi,
  • 8 teatrietendust,
  • 5 kontserti ja muusikafestivali,
  • 7 muuseumi- ja näitusekülastust,
  • 17 tantsuõhtut ja -festivali,
  • 6 muud kultuurisündmust.

Kinno jõudsin 2023. aastal vähem kui aasta varem. Filme, mida oleks tahtnud vaadata, oli küll, aga kuidagi ei jõudnud sinna kinosaali nii palju. PÖFFil võtsin ka seekord rahulikumalt.

Etendusi jõudsin 2023. aastal aga märksa rohkem kui varem vaatamas käia. Eks sellel ole väga konkreetne põhjus ka :)

Tantsimas käisin umbes sama palju kui aasta varemgi.

Kontsertidele ja muusikafestivalidele sattusin vähem kui varem.

Muuseumides käisin rohkem, sest kevadel ostsin omale Muuseumikaardi.

Igasuguseid muid üritusi mahtus kalendrisse vähem. Ja nagu ikka – tööalaselt korraldasin ka ühte ja teist, mida siin üldse kirjas ei ole.

Kultuuriaasta hiline algus

Uskumatu, aga tänavu algas mu kultuuriaasta alles 6. veebruaril.

Jaanuari esimeses pooles suurt midagi ei toimunud ning hoidsin ise ka pigem koduseinte vahele. Seejärel jäin haigeks ning kultuuriaasta algaski koduseinte vahel virtuaalselt DocPointi filme vaadates. Mine tea, filmifestivalide kolimine veebiavarustesse annab mulle ehk hoopis rohkem võimalusi erinevatel festivalidel filme vaadata kui seni. Näiteks mullu “osalesin” esimest korda HÕFFil just koduses tugitoolis.

DocPointi kavast jõudsin ära vaadata vaid kaks filmi, kuid see-eest oli hea valik. Esimesena vaatasin Suurbritannia režissööri Marc Isaacsi filmi “Režissööri kodu”. Film pani mind mõtlema, kuidas on võimalik, et sellised olukorrad ühe päeva jooksul juhtuvad. Filmi lõpp aga viskas õhku küsimuse ja kahtluse, kui palju sellest näilisest tõelisusest on tõeline ja kui palju lavastatud. Nii et mine võta kinni, mis dokumentaalfilmide puhul on päris ja mis mitte.

Teine film, Hollandi režissööri Sandra Beerendsi film “Nad kutsusid mind Babuks” haakus pisut esimese filmiga. Et mis on algmaterjal ja mis on seatud nii, et näiks osana algmaterjalist. Vanadest filmikaadritest oli moodustatud fantastiline seotud jada ning mina-jutustaja olgugi et fiktiivne lugu põimis kõik täiuslikuks tervikuks. Väga kaasahaarav vaatamine.

Millal järgmine filmifestival toimub?

Jaanuari kokkuvõte

Jätkan ka sel aastal kultuuriaasta päeviku pidamist. Nüüd on mul selleks olemas ka päris päevik, mille ise trüki- ja paberimuuseumi õpitoas valmistasin.

Jaanuaris käisin kinos viis korda. Kõik nähtud filmid olid head ja kandideerivad ka Oscaritele. Rohkem meelde jäid ja naha alla pugesid filmid “Jänespüks JoJo” ja “Majakas”. Esimene neist võlus nii sisu, pildikeele, näitlejatöö kui ka ootamatute pööretega. Teine aga oli tõeline filmikunsti teos, nii sisu, pildikeele, heli kui kõige muuga. Ma ikka veel kahtlustan, et “Majaks” pani mulle needuse peale, sest hoolimata enne kinokülastust joodud kuumast õunabrändist õunamahlaga jäin ma üleöö haigeks ja taastun siiani. Ma ju ütlen, et see linateos puges naha alla…

Jaanuaris sai ka elava muusika saatel tantsitud ning osalesin ka suurepärasel Collegiate Shag’i kiirkursusel. Mõnus oli õppida nii heade juhendajate käe all. Peaasi, et nüüd õpitut ka tantsupõrandal praktiseeritud saaks.

Detsembrist alates on minu päevadesse lisandunud pärast aastatepikkust pausi taas lugemine. Nüüd loen peaaegu igal õhtul enne magamajäämist raamatut. Varem muudkui alustasin, aga peagi jäi üks või teine raamat sinnapaika. Otsustasin, et hakkan uuesti lugema. Ainult et see kipub mu magama jäämise aega oluliselt edasi lükkama, sest ma ei suuda piirduda vaid ühe peatüki lugemisega. Nii et piisava ööune tagamiseks tuleb kuidagi see lugemisaeg varasemaks nihutada.

Nii et kultuuriaasta on päris hästi alanud.

Kultuuriaasta 2019 kokkuvõte

Püüdsin 2019. aastal kirja panna kõik filmid, mida olen vaadanud, kuid augustis järjepidevus katkes. Suvel möödus aeg pigem mujal kui arvuti taga, seepärast kadus ka harjumus pidevalt blogisse märkmeid teha.

Kultuuriaasta 2019 kokkuvõtte jaoks said vähemalt kinokülastused ja muud kultuurisündmused üles märgitud.

Kultuuriaasta 2019 kokkuvõte:
kinos ja festivalidel vaatasin kokku 67 filmi,
teatris käisin vaatamas 2 etendust,
muuseumides ja näitustel käisin 5 korda,
muusika- ja tantsusündmustel käisin 32 korda, lisaks mitu tantsuõhtut,
muudel sündmustel ja festivalidel osalesin 14 korda.

Nagu ikka, siis tööga seotud üritusi ma siia sisse ei arvesta. Kontserdid ja tantsuõhtud on mul kokku pandud, sest sageli olid tantsuõhtud elava muusika saatel või siis sai mõnel kontserdil lisaks kuulamisele tantsu keerutatud.

Kui juulini kirja pandud filmid ja ülejäänud aasta jooksul kinos nähtud filmid kokku arvestada, siis vaatasin aasta jooksul ära vähemalt 111 filmi. Arvan, et tegelik arv võib olla umbes 150. Igal juhul annab mu kultuuriaastas jätkuvalt tugevat tooni kino ja filmifestivalid.

Juulikuu filmid

“Bohemian Rhapsody” Päikeseloojangu festivalil Kabli õunaaias
“Roheline raamat” Päikeseloojangu festivali Kabli õunaaias
“Südamesõbra pulm”
“Kutsu mind oma nimega”
Plastiliinifilmide kogumik: “Teofrastus”, “Teofrastuse plastiliinist maailm”, kolm Pärtel Talli “Porgandi” filmi ja Pärtel Talli “Liivamees”
“Enne päikeseloojangut”
“Suudad sa mulle andestada?”
“Orkaan. Tuule odüsseia”
“Briljantkäsi”
“Ivan Vasiljevitš vahetab elukutset”
“Friends with Benefits”
“Eia jõulud Tondikakul”
“Minu näoga onu”
“Matrix”
“Breakfast at Tiffany’s”
“Sleepless in Seattle”

Filme 78/365.

Juunikuu filmid

“Kollane on keelatud” (Moekunstikino seanss Elektriteatris)
“Suudad sa mulle andestada?” (Elektriteatri välikino)
“Ilmaratas” (ETV)
“Kaks ema” (TV3)
“Viini postmark” Elektriteatri eriprogrammis “Jüri Järvet 100”
“Ootamatu armastus” Elektriteatri välikinos
“Bohemian Rhapsody” Elektriteatri välikinos
“Ott Tänak – The Movie” Ekraanis
“Enne päikesetõusu” (“Before Sunrise”) Elektriteatris
“Kus magab elevant”
“Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”

Filme 57/365.