Ma ei hakka sellest pikalt jahuma, et mul on järgmise nädala jooksul kolm eksamit. Siililegi selge, missugused päevad mind ees ootavad.
Mul tekkis mõni aeg tagasi soov kirjutada laul. Mitte lihtsalt suvaline laul, vaid selline laul, mille minu arust võiks Esko minust kirjutada. Haiglane mõte tegelikult. See, et keegi võiks minust (või pühendusega minule) laulu kirjutada, on ju iseenesest normaalne idee. Aga miks just Esko? Ausalt öeldes pole vastust vaja kaugelt otsida: ta on muusik…
Kas annab midagi jubedamat olla, kui kolm eksamit ühel nädalal? Jälle tuleb hommikust õhtuni konspetkidesse sukelduda. Ma ei suuda nii palju korraga. Oh issver susser küll!
Vähe sellest, et kool on nii masendavaks ja kurnavaks muutunud, on ka sõbrad kuhugi kadunud. Ainult Kristel on veel jäänud. Tundub, et tema ongi viimane inimene, kes minu jaoks aega leiab. Reliika on täielikut maakaks ja kodukanaks hakanud (see pole solvang, ta ise on ka seda tunnistanud), käib linnas tööl ainult. Va trendi-inimene! ;-)
Nii mul polegi kedagi, kellega poole ööni Püssikas tantsimas käia. Kristeliga lähme täna, kuid arvatavasti lahkume juba kella 23 ajal, sest temagi käib tööl ning peab vara ärkama. Nõrgaks oleme jäänud. Tegelikult tahaks ja suudaks mina ise küll kella 2ni tantsu keerutada, kuid üksi välja minna on nigel väljavaade. Kaaslast on ikka vaja! Millegi pärast on kõigil tuttavatel mingi vabandus või põhjus olemas, miks nad just täna minuga välja tulla ei saa. Olge nüüd!
Mida iganes, ise teavad, millest ilma jäävad! Kui kõik loobuvad, lähen üksinda. Mina selles osas alla ei anna!
Olen juba nii palju biotehnoloogia eksamiks õppinud, et pea on mõtetest tühi. Ka kõik see on mu peast kadunud, mida oleks vaja homsel eksamil teada. Jama värk!
Tegelikult hakkasin jälle selle üle mõtisklema, miks ma ikka veel üksi olen, st. ilma kallimata. Miks meesterahvad teevad mulle komplimente ja imestavad, et mul oma poissi pole? Kõige omapärasem kompliment oli ühelt võõralt kutilt: “Sellise kehaga neiu, ja sul pole oma poissi!?”. Miks nad ainult imestavad, miks nad siis ei taha mu kavaleriks saada? Mehed on imelikud. Või olen mina imelik? Kardan, et sellele dilemmale polegi vastust.
Täna on nii kena ilm ja mina pean õppima mingiks jubedaks eksamiks. Tüüpiline (tudengi)kevad: igal pool toimub midagi põnevat, aga mina kopitan oma konspektide vahel. :-(
Arvan, et järgmisel nädalal ma siiski luban endale seda luksust ning lähen jälle Püssikasse tantsima. See on tegelikult kujunenud juba omamoodi sõltuvuseks, kuid ei ohusta minu ega teiste heaolu. Seda enam, et ma ei joo alkoholi, ei suitseta ega tarvita narkootikume. Ma käin Püssikas selleks, et tantsida. See on kõik, mida ma vajan heaks enesetundeks. Või nagu Esko kommenteeris: kõik, mida ma õnneks vajan, on vaid üks lugu. (Selleks lauluks on “That thing you do”.) :-)
Olen sellest blogindusest üht-teist kuulnud ja lugenud, nüüd otsustasin ka ise katsetada. Osalt uudishimust, osalt seepärast, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Nii jookseb mul mõte vaat et paremini kui rääkides.
Täna on mul eksam, see avab mu sessiaja. Olen laisaks muutunud ega suuda õppimisele keskenduda. Aga ega ma oma aega ka ei oska õieti planeerida: “Aega on selle kiire asjaga” ning kõik jääb taas viimasele minutile. See maksab tihit valusalt kätte, kuid vigadest ma ka eriti ei õpi. See on mu teine suurem valupunkt. Kuidas nendest “harjumustest” vabaneda?