Tänan, tänan, tänan Andrisele!!! :-D (Küllap saad aru, mille eest :-P)
Vahepeal pole nagu midagi toimunud, kuigi paar põnevamat hetke on olnud. Pusin ikka oma kursatöö kallal ja käin korraliku koolilapsena kõigis loengutes. Täna siis on jälle statistika-päev. Tahaks graafikud valmis saada ja mingid kommentaarid juurde panna. Aga et see töö edeneks, pean blogide lugemise lõpetama. Eks kirjutan pikemalt, kui aega saan. :-)
Vaatasin eile õhtul filmi “Roheline Miil”. Kuigi olen seda korra näinud, voolasid pisarad ikka mööda põski alla. Nii südamlik ja kurb oli. Üritasin meenutada, millised filmid mind veel alati nutma ajavad, ning meelde tuli vaid “Legend pianistist ookeanil”. See on ka väga südamlik ja kurb film, kuigi naermaajavaid kohti on ka üksjagu. Soovitan vaadata. :-)
Eile sain megahea uudise teada: ma olen oma biokeemia eksami sooritanud ja seda hindele C! :-D Ma olen selle üle ääretult rõõmus, sest ma ei pea enam kunagi biokeemiaga tegelema! Ma ei uskunud, et ma läbigi saan, veel vähem oskasin ma nii head hinnet oodata. Hurrraaaaa!!! Aplaus mulle! Tänan, tänan! :-D
Vaat siis, kuidas teiste weblogide lugemine mõjub! Hommikust saati olin veidi pahur ja uimane, aga nüüd pole nagu viga midagi. :-) (Saladuskatte all võin öelda, et minu lektüüri kuuluvad tavaliselt andrise, barbi, bobiku, daki ja k blogid. ;-)
Sel nädala on mul palju tegemist: statistika ja metapopulatsioonide peatükk lõpetada, reedel peab Kristel tagantjärgi sünnat (vip-seltskonnaga), lisaks paar loengut ja tuhat pisiasjaajamist. Aga hing ihkab hoopiski kinno minna, kas “Terminali” või “Ladykillers`it” vaatama (kui keegi on neid näinud, võib vabalat oma arvamust avaldada). Ja raamatut tahaks lugeda (leidsin raamatukapist ühe huvipakkuva romaani). Ja niisama olla… Ja üle kõige tahaks korralikult end välja magada. Une-Mati unustas mu juba paar nädalat tagasi: ma ei jää enne kella 2-3 magama (aga ega ma enne keskööd ka teki alla jõua) ja hommikul on raske enne kella 10-11 üles saada. Isegi palderjan ja meetee ei aita. :-( Kui kellelgi on mõni hea soovitus, siis palun jaga seda minuga. Ja ongi tänaseks kõik.
Tänane päev on taas möödunud statistika tegemise tähe all. Ja ma loodan, et mu vaev ja töö lõpuks ka juhendaja meele järgi on. Oi, kuidas mul sellest statistikast kõrini on! Aga päris hea tunne on asjalik olla. :-P
Mõtlesin, et peaks oma blogi natuke korrastama. Näiteks kuude kaupa arhiivid tegema või mõned mittemidagi ütlevad sissekanded ära kustutama. Oleks endal kergem vanu asju tðekata. Aga kuna see võtaks üksjagu aega, jätan selle töö mõneks teiseks korraks.
Seoses asjalikkusega on mul üks küssa ja üks ettepanekut Andrisele. Ettepanek: hea oleks, kui oleks ära märgitud, kes on viimase 24h jooksul sissekande teinud. Näiteks kasutajate nimekirjas võiks nendel inimestel hüüumark juures olla või midagi. Küsimus: kas ja kuidas ma saaksin oma parooli muuta? Seni pole ma vastavat kohta kusagilt leidnud… (Oi, kuidas ma viimasel ajal inimesi oma palvete ja pärimistega kiusan! :-P)
Kell saab varsti 18, kuid mu toimekas päev pole veel lõppenud. Plaanis on veel raamatukogus ära käia ja natuke oma kursatööd edendada. Ja ma loodan, et Une-Mati hindab minu päevatööd ja toob mulle lõpuks rahuliku une. :-)
Päike paistab, ilm on soe, tuju hea. Täna saan veel Kristeli ja hiljem Temaga kokku. Nädalavahetusel tegevust jagub (ikka see kursatöö). Ja mul on head muusikat kuulata. Ja täitsa naeratama ajab. :-)
Eilne õhtu lõppes Püssikas. Õnneks ei olnud ma päris üksi, üks tuttav tuli ka oma toanaabriga sinna. Rahvast oli üksjagu ja võimalust koos majabändiga laulda kasutati agaralt. Oleks ehk isegi läinud, kui julgust oleks jagunud. Võib olla järgmisel korral? :-P Vähemalt sain oma isu täis tantsitud. :-D Esko oli tubli ja kõrvetas mulle lõpuks plaadi valmis. Suurem osa lugusid on küll tema maitse järgi, aga mulle täitsa meeldisid need.
Nii et, praegu läheb mul hästi. Ja kui meeleolu kipub langema, meenutan Andrise soovitust oma mured unustada ja naeratada, sest siis tuleb päike välja. :-D
Olen hetkel rahutu ja veidi segaduses, aga võib olla on see mu enda luul. Jah, teeme nii, et see on vaid luul. Tegelikult oli täna tore päev, sest Janno käis Tartus. Mina, Kristel ja Janno veetsime Eedeni poode revideerides mõnusasti aega. Ma otsisin mütsi, aga kahjuks ei leidnud midagi sobivat. Vähemalt lõbus oli, kui Janno mulle igasuguseid asju pähe toppis. Ja pesuvärke ja tibidele mõeldud nappe riideid mulle selga sobitas. :-) Naerda sai vähemalt rubla eest. Selliseid päevi peaks märksa enam mu elus olema.
Viimastel päevadel pole midagi erilist toimunud. Enesetunne on üllatavalt normaalne, kuigi nohu on taas mu üles leidnud. Ei tohi liiga endasse tõmbuda, peab vahepeal ikka sõpradega suhtlema või siis linna peale patseerima minema.
Mida külmemaks ja pimedamaks läheb, seda enam vajab inimene enda ümber teisi inimesi, ma arvan. Ideaalne oleks muidugi, kui need oleks oma perekond, parimad sõbrad, kallim. Aga kui perekond pole nagu peaks olema, kui sõbrad elavad kaugel või on pidevalt hõivatud, ja kui kallimat ei ole – mis siis teha? Uus pere ja sõpruskond soetada? Kahjuks ei saa me valida perekonda, kuhu me sünnime ning vahetada pole seda ka võimalik. Aga kes tahab sõbraks muredes siplevat tütarlast, kes ei tea ise ka, mis ta on? Veel enam – kes sellist kallimaks tahab? Kuigi minu kaubanduslik välimus ei ole kõige kehvem (ja see pole minu isiklik luul :-P), ei tähenda see kahjuks, et sisu täiuslik oleks. Võib olla ka seepärast ei julge ma endale ühtegi noormeest ligi lasta, et ma olen teadlik oma (praegusest) probleemsest sisust? Samas – keegi meist pole ideaalne. Ja jõuabki mu jutt sinnani, et äärmisel juhul leiad sõbraks/kallimaks ideaalilähedase inimese, kuid tihti tuleb leppida saadaoleva variandiga.
Heakene küll, teen natuke asjalikku tööd kah. Ja pärast lähen poode kammima, et endale vahvat mütsi leida. Siis ei leia nohu mind vast üles. :-)
‘Armastus on siis, kui näed kedagi, aga tunned seda kõhus…..’ – vat nii ilusa ütluse leidsin netis surfates. Ja eks ta ole tõsi kah, kasvõi osaliselt. :-)
—–