Öösel sai liiga äkitselt kõike natuke liiga palju.
MB impulsiivsus pluss Jägermeister pluss veel paar pisiasja. Magada ei saanud minutitki. Ta surus mind vahepeal nii kõvasti enda vastu, et mul jäi hing kinni. Õhk oli kuum me vahel.
Ma hoian nüüd natuke aega eemale.
Let me entertain you!
Mind tahetakse meelelahutusega üle koormata. Vähe sellest, et ma jaanuari jooksul juba mitme kuu jagu seltsielu olen elanud, ei paista lõppu veel tulevat.
Hetkel meelitab T. mind Jägermeistrit jooma (mida ma niikuinii teha ei saa) ja filmi vaatama.
Homme ma lähen Genialistide Klubisse Chupacabrat kuulama.
Kristel ootab mind külla. L.-le lubasin juba ammu külla minna.
Nii palju siis minu ma-ei-tee-mitte-midagi nädalavahetusest. :)
Hetk #38
MB-st siis.
Me oleme nüüdseks neli korda kohtunud. Viimased kaks korda vaatasime tema juures filmi. Viimati eile.
Ta on natuke tõbine, seega käisime teed joomas. Kohvikust ostsime trühvleid kaasa. Autos küsis ta kas sööme trühvleid autos ja iga roju oma koju või lähme tema juurde filmi vaatama ja sööme siis trühvleid… Jäi viimane variant. Kuigi ma pisut kahtlesin.
Valisime tükk aega filmi, vahepeal jõudis hilisõhtu kätte. Lebotasime tema suurel voodil, mekkisime maiusi ja elasime kaasa laibast pruudile. Lõpuks sai film läbi, aga ma ei lahkunud veel. Uitasime internetiavarustes, ma näitasin talle oma sõpru ja pilte. Rääkisime niisama. Mugav oli olla. Sest kui sõnu ei tulnud, ei karjunud vaikus meile kõrva. Praegu ma ei usu, et see tõesti mina seal olin.
Kui kell oli öö ja minu soovitud seriaal samuti nähtud, oleksin tahtnud veel sinna pikutama jääda. Aga ei – ma ütlesin, et pean nüüd koju minema. Ma olen üsna veendunud, et ta oleks tahtnud mind sinna jätta. Vara veel… ma pole kindel mitte milleski.
Täna ütles ta MSNis, et eile jäi tal mulle midagi andmata. Kulmu kortsudades küsisin, mis asi siis. Ta vastas, et mõmmikalli.
———
Ma ikka ei taha tunnistada, et ta võib mulle meeldida. Kohati tunnen, et ei oska temaga võrdväärselt suhelda. Tema elu on paigas, minul mitte. Tema on minust tosin aastat vanem. Ma veel nii laps ju (enda meelest). Ja mu naljad – vaid mina ise saan neist vist aru. Ja mitte ükski kord ma ei tunne end päris mina isena, kui MB-ga koos olen. Kuidagi selline natuke liiga hea tunne…
Ma arvan, et see lugu läheb edasi.
Mööda seina
Nüüd on hammas verel! Käisin täna ronimas. Rada oli raskevõitu, sest hiljuti toimusid ronimisseinal võistlused. Proovisin nö. kahel rajal ronida. Esimene oli keerulisem, aga jõudsin õige pisut kaugemale kui kergemal rajal. Teisel rajal proovisin mitu korda, aga jäin ühes ja samas kohas hätta. Ei suutnud enam rohkem üles vinnata. Aga tahan veel kaugemale jõuda. Küllap tuleb neid ronimisi veel.
Tunne ära õige vastus
Sessi ainukene eksam läks umbes pooleks aia taha. Eilne kella seitsmene äratus ja alles poole kahene magamaminek ei mõjunud tänasele mõtteärksusele hästi. Mitte et ma oleksin suutnud asja selgeks korralikult õppida.
Vähemalt sain teada, et mul on väline kontrollikese – ma ei tunne, et ma ise oma elu kontrolliksin. Samas ei tähenda osakese psühholoogia õppimine seda, et ma endast nüüd aru saan. Või teistest. Ma ei tunne endiselt, et tean, kes olen.
Hetk #37
Ma tunnen, et Pusa olemasolu (internetis) häirib mind. Keegi ei sunni mind tema pilte vaatama ega tema MSNi kasutajanimesid lugema, aga ma ikkagi teen seda. Mis mul jälle viga on? Kas ei saa juba küllalt?
Ei reageeri
Hommikupoole ööd nägin jõledat, kohutavat unenäoepisoodi. Ma ei ärganud selle peale. Seni olen nii õudsaid asju vaid loetud korrad unes näinud ja nende peale kõhedustundega ärganud.
Päev otsa on sadanud lund nagu algust ja lõppu polekski. Maa on valge, puutumatu kiht säravat lund on kõik ilusamaks muutnud. Mulle ei jõua see kohale. Ma näen lund. Ma tean, et see on ootamatu ja kaunis ja vau, aga see ei jõua mu hinge. Puuduvad kohased tunded.
Kas olen jälle midagi tuksi keeranud?
Seltsiv elu
Mõistetamatu, kuidas see juhtus ja üleüldse võimalik on praeguse kohustustetempo juures, kuid rõõm raporteerida – mul on tekkinud seltsielu. Jaanuarit on tänaseks olnud 19 päeva. Neist 8 päeval-õhtul olen ma kellegagi kokku saanud või väljas käinud. Täitsa palju, ma ütleks. Olen käinud
Arabellaga Pierre’i kohvikus ja kinos filmi „Eragoni” vaatamas,
T.-ga Truffee kohvikus,
Kristeli ja Anksiga Õlletares,
T.-ga autopesulas,
Kristeli ema sünnipäeval ning Kristeli ja Fransaga Õlletares Sulot kuulamas (ihhiihhii),
T. juures filmi vaatamas,
Kristeli ja Anksiga Pattayas,
Liisiga Werneri kohvikus.
Siia saab liita veel paar põgusat kokkusaamist sõbrannadega, pika telefonikõne Foxiga, MSN-vestlused, blogide lugemise (sest see on ka suhtlemine), kursaõe jänku eest hoolitsemise.
Lisaks olen jõudnud käia loengutes, seminarides ja praktikumides (kui päris ausalt öelda, siis mõned loengud on vahele jäänud), koosolekutel, arsti juures, ringitunde anda ja veel 37* kohas.
Kahjuks ei ole ma ikka veel leidnud aega Tallinnasse minekuks. Silja kutsus mind Bullfrog Browni kuulama ja Daki Hoia-keela õhtule.
Ootamas on tänaõhtune käik klubisse Maasikas, lisaks veel paar üritust jaanuaris, kuhu minna tahaks. Kuhu ma jõuan ja kuhu mitte, on suur küsimus.
Elame-näeme. ?
* 37 on suvaline arv.
Lauro ütleb asju
[evu] – varasta mind ära says: ja kui ise kooli-töörattast välja ei saa, siis lase ka end kellelgi ära varastada. kasvõi paariks tunniks. mõjub hästi
| Laur0 | says: irw- ma täitsa varastaks aga täna tõesti magan end lamatistesse
Teie ütlete asju
naljakas, kuidas ma alati õhtuti mõtlen, et nüüd võikski alles päev alata.
Grisu mõtleb samamoodi nagu mina.