Daki andis mulle järjekordse meemi teatepulga edasi. Siin see on.
Reeglid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna viiele blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
—
Pere
Kõik on täna nii kaunis!
Täna oli suur ja tähtis päev: mu mõlemad õed lõpetasid kooli. Vanem õde sai ülikooliga ühele poole ja noorem õde sai gümnaasiumi lõputunnistuse. Ma olen niii uhke nende mõlema üle! :-) Nad mõlemad olid nii kenad, nagu inglid. Vanem õde oli mustas ja noorem valges, väga harmooniline paar. Ja ma ise olen ka täna ilus. Nii ilus, et tahaks kohe kõigile näitama minna. :-P Ja ma vist lähengi linna peale patseerima, sest õed sõitisid pittu ja ema läks vanaisaga maale ja ma olen nüüd üsna üksi. Aga ilm on suurepärane ja minu enesetunne ka, nii et teen ühe jalutuskäigu.
Kõike kõige kaunimat teile ka! :-)
Sõprus
Asjad, mida ma öelnud ei ole voodi teisel poolel*
Öösel koju jõudes viis see mind mõttele, et äkki on sõprus kuidagi ajateljel jaotatud. Et on minevikusõbrad, kellega sul kunagi (lapsepõlves, kooli ajal… ajateljel aastaid tagasi) oli lõbus aega veeta, elada üle esimesed elu uperpallid ja kellega koos kasvasid suuremaks. Et on olevikusõbrad, kellega sa veedad aega praegu, kes aitavad ja lohutavad sind, neil on osa su igapäevaelus. Ja et on tulevikusõbrad, keda sa hetkel vaid natukene tead, alles tutvusid, kuid kellest võivad saada su sõbrad mõne aja pärast, tulevikus.
Armastus
Arm astus
Armastus on selleks korraks läinud…
Kui eile temaga viimasele kohtumisele läksin, värises hing ja sipelgad jooksid kõhus ringi. Silmad kippusid pisaraisse. Pisut nukker oli. Ent mind lohutas ja rõõmustas teadmine, et ta naaseb aasta pärast. Jõin tema pakutud kohvi, seadsin end ta süles istuma ja hüppasin ülepeakaela temasse.
Ta pakkus mulle mõtlemist, nalja ja naeru, rõõmu, muusikat, värve, sügavust, armastust mitmel erineval moel. Ma sositasin talle lembesõnu, ma tervitasin teda iga päev, kui tööle läksin. Ma andusin talle hea meelega, lasin tal end hellitada.
Veetsime kuus suurepärast õhtut-ööd sumeda augustitaeva all. Nägime pilvi üle taeva kihutamas, nägime tähti sillerdamas, nägime sputnikuid vasakult paremale ja paremalt vasakule kihutamas. Tundsime karget jahedust, öösooja ja õrna vihma. Armusime ja armastasime.
Armastan tARTuFFi.
Mina ise
Niimoodi ei peaks
Ma pean ükskord ära õppima tegutsemise oma sisetunde järgi. Kui käituda pidevalt nii, nagu oleks viisakas ja sobilik, siis ma saan haiget. Annan iseendale peksa. Kõvasti. Ise kannatan kõige rohkem, aga eks kõrvalseisjad ka, sest nad peavad mind välja kannatama. Minu vaikimist, minu tõrjuvat hoiakut, minu kergelt nähvavaid ja solvavaid repliike, minu väikest õelust, minu kangekaelsust ja põikpäisust. (Oojaa, seda kõike olen ma ka!)
Vaba valik: naer (sest ma ikka veel mäletan, kuidas tol õhtul naersin)
It would upset the bat.
Kuidas ma saan pühapäeva öösel normaalselt magama minna, kui
avastan kaks vastamata kõnet,
saadan sõnumi,
saan vastu muigama ajava sõnumi,
saadan veel ühe vastu,
kuid ei suuda sõnumit trükkidagi,
sest vaatan “Black Booksi”, mis ajab nii naerma, et olen tugitoolis kõveras.
Teatepulga annan edasi vanadele blogituttavatele Arabellale, Annile ja Siljale ning uuele blogituttavale Elsale.
