Et mõtted saaks selgemaks, tuleb minna. Kõndida vihma käes. Saada märjaks. Jalad märjaks. Nägu nii märjaks, et pisaratel ja piisakadel ei teeks isegi vahet. Kõnnin pool teed ära, mõtlen ümber ja kõnnin tagasi. Ikka parem kui enne.

Hiljem joon ära hiigelsuure tassi täie teed ja vaatan jälle seda omamoodi jaburat komöödiat. Mõtlen, et päriselt sellist asja niikuinii ei juhtu, aga tean, et võib ikka juhtuda küll.

“Ka see läheb mööda.” (Film “My Best Friend’s Wedding”)

Järgmisel päeval helistab üks ääretult vahva tüdruk ja ütleb, et on seal linnas, kus sinagi.
Räägin talle oma teooriat, et võiks/peaks olema üks ja ainuke tõeline sõber. Kes oleks olemas 24/7. Kelle juurde julgeb minna iga tujuga. Kes teab ja tunneb sind nii hästi, et vahel pole sõnu vajagi. Kelle puhul ei kahtle auses ega usalduses. Tuleb välja, et sobib ka nii, et on mõned head sõbrad. Igaks jutuks oma sõber. Või tujuks. Või nii. Mhm.
Täna oli mu kõige paremaks sõbraks tema. Aitäh!