Kui keha võime teha tööd (energia) kahaneb, siis ajaühikus tehtud töö hulk (võimsus) väheneb. Samas energia ei kao, vaid muutub ühest vormist teise. Näiteks muutub laua taga istumise energia (potentsiaalne energia) külmkapi juurde liikumise energiaks (kineetiline energia).

Pagesin jälle rampsi täna, sest kodus õppimisest ei tule midagi välja. Ei suuda, no ei suuda endale seda fcking füssi selgeks teha. Kas keegi aitaks õppida? Ülesannete lahendamisega jään kindlasti jänni. Ajusid nagu polekski. Või puudub motivatsioon? Ving ja hala…Kotis on kotitäis õunu. Mingil hetkel ma äkki helistan ja küsin, kas punane köök ootab mind. Et sina ja sina teaksite ;)

Pagesin instast raamatukokku, õppisin natuke füüsikat, kirjutasin kirja Temale ja varustasin end loodetavasti kasuliku raamatuga ( Holmberg, Lember, Perkkiö ja Ugaste “Füüsika. Üldkursus näidetega bioloogiast ja meditsiinist”). Kool on alanud isegi minu jaoks… :)

Kursaõde, kes magistrisse sisse sai, palus mul enda eest esimesse algoloogia loengusse minna. Mul polnud selle vastu midagi, ja nii ma läksingi rõõmsal meelel instituuti. Peale minu oli loengusse tulnud veel 5 inimest. Ootasime ligi veerand tundi, kuid õppejõudu ei ilmunudki. Ilmus hoopis insta sekretär, kes ütles, et täna jääb loeng ära ning esimene loeng toimub reedel. Nii lõppeski mu viienda tü-aasta esimene koolipäev.

Ausalt, ma tahan uuesti kooli minna. Tunnen puudust loengutest, kursakaaslaste mõnusast seltskonnast, suitsupausidest loengute vahel (osalesin passiivselt), lõunatest Söögitoas, kontspektide kirjutamisest. Koolis käies oli mingi rütm paika pandud: käisin loengutes, nende vahel või pärast neid ajasin omi asju või õppisin, õhtuti kohtusin sõpradega, veetsin aega, õppisin. Nüüd pean ise päevarütmi välja mõtlema, aga minul puudub säärane rütmitunnetus. Ma ei oska päeva produktiivselt planeerida. Ja nii need asjatoimetused-tööd edasi lükkuvadki. Kas peaks salaja loengutes käima hakkama, et rütmi tagasi saada? 

Tundes, kuidas mu vasak käsi tuksleb südame rütmis… Silmad naelutatud pikselitesse ja paberile, paberile ja pikselitesse. CV ja kaaskiri valmis (õe abiga :) ning kandideerimisele saadetud. Referaadiga täna vist ei tegele. Eksamimaterjalid ootavad. Vahel kontsult silmi tõstes loen silte “Eesti ilukirjandus” ja “Sotsiaalpoliitika.” (midagi veel). Kummaline, kas pole – bioloog õpib oma eelviimast eksamit sotsi ja psühhi ruumis? Tegelikult ei ole. Õpin, kus tahan. :P Tagasi riiulite vahele.

Keegi on raamatukogus ja üritab suhtlemispsühhi eksamiks õppida, CV-d koostada ja kaaskirja kirjutada. Ja referaati ka lõpetada. Mina, ikka mina. No mis sa teed, kui mõte ei liigu. Pea on tühi. Kui mõni mõtegi tuleb, tundub see nii tobe ja mitte sobivat. Aga on vaja teha ju! Eks katsun pastakast (antud juhul küll kursorist või millest iganest) midagi välja imeda. Me don`t want to grow up. Miks täna enam nii hea ei ole kui eile? Mitte miski ei tule välja. Tunnen, et olen tööturul mõttetu tegija. Hah, mis tegija?! Noor ja roheline ja naiivne ja algaja ja loll… Jah, ma tean, et sa ütled nüüd mulle, et ma olen nii- ja naasugune inimene, aga … mis ma CV-sse kirjutan? Ei taha suureks saada, palun öelge, kust Pipi neid mittesuurekskasvamisepille sai. Ma nüüd tegudele. :)