Koolikevad

Homme lähen juhendaja juurde. Jälle. Minu tegemised on rohkem naljanumber kui tõsine teadustöö. Ne panimaju anglees piisavalt, et aru saada, mida krdit see programm mulle ütleb. Mida ta tahab?!? Mida ma pean valima või muutma, et see analüüs saaks tehtud. Tark ma ei ole. Mitte üldse. Statistika pole sõber.

Käisin haige kursaõe palvel tema eest loengus. Instasse tulles päike paistis ja tuul puhus, aga minul tekkis tahtmine uuesti loengutes käia. Hea meelega veedaks paar tundi või natuke rohkem päevas loengus konspekteerides. Täna sain kaitsealade moodustamise ja kaitse-eeskirjade koha pealt märksa targemaks. Tundub olevat reaalsem teadmistepagas kui bacatööst saadev. Õppejõu märkuse peale, et mõni bacatöö võiks olla kirjutatud liigi kaitsekorralduskavana, mõtlesin, miks ma seda varem, umbes poolteist aastat tagasi ei kuulnud. Oleks tahtnud hoopis sellise töö kirjutada. Võib olla.

Ma lähen raamatukokku.

Fookus on hajuv

Pea käib pisut ringi. Nii põetud haigusest, esimesest kevadisest tuulest ja päikesest kui ka liigsetest bittidest, mida ma kahenädalase pausi järel ohtralt tarbima asusin. Fookuspunkti on raske hoida, kuid haiguse ajaga võrreldes lihtsam. Tuleb lihtsalt pea paigal hoida ja silmad ühte täpikesse vaatama suunata. Ära liialt keeruta, muidu leiad end varsti põrandalt tolmu sisse hingamas.

Aeg on märtsmidagi, talv kestab endiselt. Kuni lumi läinud ja puud rohetavad, pean end soojas hoidma. Ei usalda ma esimest kevadepuhangut. Salakaval soe ja aevastama ajavad päikesekiired võivad mulle palju kurja teha. Minul on veel talv, nii et ära imesta, kui mind hoolega sissepakitult lompide vahel kekslemas näed. Kevad tuleb sirelitega. Kohe varsti on lemmikaeg käes.

Kes poeb urust välja, kes sügavamale urgu. Bacasaurus ootab kannatlikult (mis muud tal üle jääb) ja juhendaja kannatamatult (oodaku aga). Tähtajani umbes täpselt kaks kuud. Kas jõuame, arvestades, et andmetöötlus venib juba… mis see nüüd juba teeb? – aasta? Puust ette ja punaseks, palunaitäh, siis saate kasvõi kuu pärast mu köite riiulisse tolmama panna.

Kirjad. Paar kirja lubasin kirjutada juba enne haigust. Natuke veel ootust. Kõike korraga ei jaksa, puhtfüüsiliselt. Kirju minule, rohkem küll teateid ja rekalaami, on postkastides poolesaja ringis. Üks postitigu käis ka sel nädalal. Tegi mu rõõmrõõmsaks. Ent kummaline, kummaline on see suhe minu ja Tema vahel. Aru ma ei saa, mida ta mõtleb. Kui saaks…, kui saaks need jutud kord räägitud. Siis saaks ehk lõpliku lõppu ja võib olla uue algusegi. Te(e)mat ei puudutada enam või, liiale läheb.

Ja jutud. Ma tahaks nii palju rääkida jutte teitega. Ja näha nii mõndagi inimest teiselt poolt ekraani. Kas kunagi kõnnime? Ja jalgu puhates joome teed. Ja jutleme. Kas jah?

Kahvelung

Ai kurja, jälle pudenes mu teksade küljest kulinaid. Nüüd on juba 7 asja lahti tulnud. Kurjaks ja kurvaks teeb. Pean vist tamiiliga nad tagasi õmblema. Ei tasu ikka ilusaid asju osta. Andris vist ka ütles midagi mu pükste kohta, aga ma ei mäleta enam. Vist “Milleks ilusaid pükse vaja on?” või midagi. Või mis?

Tahtsin peakomponentanalüüsida, aga ei tea, kas välja tuli see, mis pidi. Mu pea on väsinud. Mis siin imestada: viimase 7 päeva jooksul olen 5 õhtul alkoholi tarbinud ja lõbutsenud ja sellest tulenevalt vähem maganud. “Küll oled alles elama hakanud,” saaks üks inimene öelda. Kuid ta ei ütle, sest ta ei tea, kuna ma pole temaga rääkinud ega kirjutanud ja sõnum kah eile kohale ei läinud. Huvitav, kas tal enam tel-numbrit ongi? Ühe sõnaga – väsinud.

Plastikkahvliga jogurtit süüa pole sugugi mugav. Suurema osa jogurtist kallutasin niisama topsist kurku, aga ma tahan neid viimaseid suutäisi ka kätte saada. Hea jogurt on ju. Toitev. Aa, kui ma poes käisin, siis ma jäin joogiriiuli juures ette ühele poisile. Kassasse jõudsime selle poisiga peaaegu ühel ajal, aga ma lipsasin kiirelt temast ette. Ta seisis mu selja taga, maksin oma jogurti eest, panin asjad kotti ja hakkasin minema. Tema jäi veel kassase, mina uurisin sealsamas kellapoe valikut, kuni tema kassast lahkus. Ta läks samast uksest välja, siis üle tee ja kaduski mu silmist Jälejetult. Nii üks poiss kaotsi läkski. (Mingi sogane tekst.)

Ma tegin uue lehe kah. Lemmikpostid. Kui meelest ei lähe, siis hakkan seal viitama teie postitusi, mis mulle meeldivad. Nii palju, et loeks veel ja veel ja veel…

Terasest olen ma tehtud?

Prsse, ma ütlen! Juhendaja võttis heaks arvata, et ma võiks oma töös kümme asja ümber ja siis veel kümme asja juurde teha. Statistikat ja andmeanalüüsi!!! Rsk, ma ei jaga seda värki ja nüüd hakka veel otsast peale sellega tegelema. Tere külmad õhtud insta arvutiklassis! Välja ei paista, aga ma olen pahane. See võtab aega, aega, mõistust ja närvirakke. Küllap keksin rohkem kui korra nagu pesueht blondiin ühe õppejõu ukse taha abi paluma. Neli aastat alma materis ja null teadmist andmeanalüüsist. No on nii, noh! Krdile! Rsk! Ja muud krõbedad sõnad…

Täna ma lähen hoopis rokkima. Sadamateatris on WintFest täies hoos juba. Mõtsin, et kaen ise need senitundmata bändid üle. Äkki leiab mõne uue lemmiku. Vähemalt saab muusikat kuulata. Kui sul huvi, siis kell 20 peaks festivali parim bänd lavale tulema. Sissepääs tasuta.

Rokkimine jätkub homme Rokiklubis (jaa, Daki, jaa :). Kursaõe sõbrants tuleb Tartusse, lähme kolmekesi rokkima. Kell 19, MDJ Taat, kah tasuta. Ja siis reedel teadagi-mis ja laupäeval vist L-i juurde maale naabrist paremat mängima. Kunagi peaks seda va bacat kah tegema… :S

Ma võiks veel tonnide kaupa hädaldada ja vinguda ja kurta. Ja õigustatult, sest ei ole mul praegu kerge elu. Kogu see moos, mis ei tapa, aga teeb tugevaks… Mul peaks olema juba terasest närvid, kuid tunnen, et needki hakkavad katkema. Kes kannatab, see kaua elab. Oi, rsk, siis ma peaks väga kaua elama. 103 aastat vähemalt. Nii palju on mul plaanis küll.

Lõuad pidada ja muusikat kuulama!

Üksi ühes ruumis ja ajas

Tahtsin täna oma kirjatöö kallal nokitseda, kuid tuju täiesti ära. Alustasin ja viskasin natukese aja pärast kõik nurka. Põrnitsesin arvuti ekraani, alustasin uuesti, ei saanud kuidagi parem. Väljas sadas lund, ilusat lund. Panin riidesse ja tulin kõndima. Ogahelbed langesid mu näole, kui taevasse vaatasin. Hakkas kergem. Kõndisin kuni Van 46 majani, piilusin e-postkastidesse, ehk on kirja kelleltki. Ei olnud kelleltki, kellelt tahaks.

Siis ütleb sõbranna mulle MSNis, et täna naistega klubisse minek. Ma ei taha minna, mul pole tahtmist. Baca hoiab kinni. Tahtsin vaid end tuulutada ja siis poole ööni asjaga tegeleda. Aga nagu ei jäeta enam võimalust. Oleks varem teadnud, et nad minna tahavad. Oleks teadnud küll, kui mobiil poleks välja lülitatud olnud. Aga oli.

Ja ma tahan omaette olla. Päris üksinda. Üksi ruumis ja ajas. Ma igatsen juba pikemat aega iseendaga olemise aega ja kohta. Et saaks olla vabalt, teiste pilkude alt ära. Alati on keegi kusagil läheduses. Räägib, astub, viibib minu isiklikus tsoonis. Ukse kinni panemine pole lahendus, ma tunnetan ikka kellegi teise kohalolu.

———— 

Usutavasti jõuan veel kordi imestada, mida mina Temale ja Tema minul eile ütlesime.

Värvilistest plekkidest

Käed lõhnavad kummikinnaste järele. Natuke unine ja väsinud olen ka. Aitasin täna Kristelil värvilaike ühes Annelinna püstakus eemaldada. Karm kraapimine käis treppidel ja koridoripõrandail, nina oli tolmu täis ja selg pidevast küürutamisest pisut kange. Aga tehtud saime selle töö. No jah, kui aknalauad välja arvata. Neid läheb Kristel homme puhastama. Äärmiselt lihtne ja kasulik soovitus neile, kes hakkavad seinu või lage või muud värvima: katke uksed, mööbel ja muu värvi mitte vajav kraam ajalehtede või kilega kinni. Pärast lihtsam koristada. Elementaarsed remonditarkused ju. Nii mõnigi uhke ukse omanik polnud vaevunud teipigi ukseservadele tõmbama, aga plekke maha nühkides oleks me ka ukse ära rikkunud.

Jõuludest saati on mul laua peal vaasis kaks kuuseoksa. Pole raatsinud neid veel ahju visata, kuigi okkaid pudeneb üksjagu. Ilus roheline vaadata. Ja vahel on mõnus nina okstesse pista ja kuuselõhna nuusuda. Ühel oksal on aga kaks helerohelist okkatupsu kasvama hakanud. Väikesed armsad tupsud. Tuletavad meelde kevadeid, mil käisime klassiga Taevaskojas ekskursioonil ja hilisemaid kevadeid, mil kaart-kompass peos mööda metsi jooksin (loe: orienteerumas käisin). Kui aeg oli nii kaugel, et neid helerohelisi okkatupse oli kuuskedel rohkesti, sai mööda minnes neid pihutäis korjatud ja põske pistetud. Magushapukas, üldsegi mitte torkiv suutäis. Isegi jooksu pealt olen kuuseoksa küljest neid ampsanud. Pärast kuuseokkatupse saabub jänesekapsa aeg…

Oeh, kui nüüd päris aus olla, siis ma peaksin praegu hoopis oma b-tööga tegelema. Kaks nädalat saab, mil viimati juhendaja juures käisin. Logisch, et selle ajaga võiks juba midagi tehtud olla. Natukene ongi, aga pean natuke tulemuste asja ümber tegema, see nõuab rohkem aega ja mõtlemist. Pealegi on viimastel päevadel ja öödel õde arvuti taga olnud, jälle mingi referaadi tõttu. Umbes tuhat lehekülge raamatuid ja 12 lehekülge referaati. Vaesekene!

Laualamp kustus pooleks sekundiks ära. Kummaline.

Ikka liiguvad mõtted „Tagasi tänavail” sissekandele ja okalokapiku öeldule. Et on olemas Hetked. Hetked, mis on täis sõnu ja tundeid. Küllap leidub seal veel palju-palju muudki, mis teeb ühest viivust just selle Hetke, mis meeldib ja meelde jääb. … Jäingi oma meeldejäävaid Hetki meenutama. Ei saa, mõni neist oli ütlemata kaunis, kuid tagantjärele pisut nukker. Mõni ajab endiselt naerma, mõni teeb südame soojaks, mõni ajab marru.

Okalokapik arvas, et „võibolla ei lähe see üldse sulle korda, mida sinust teised,
tundamatud inimesed mõtlevad või meenutavad
”. Ma ei saa öelda, et see mulle korda ei lähe. Läheb ikka. Hea on teada, et kellelegi minu kirjutatu midagi annab, äratundmisrõõmu pakub, tundeid tekitab. Mulle endalegi meeldib leida sama teiste kirja pandust. See on hea tunne.

„/…/ nii täiuslik, liiga ideaalne /…/” ma kohe kindlasti pole. Minulgi on vigu ja nõrku kohti, alati ei pruugi esmapilgul märgata. Või oskan ma neid varjata? Vaevalt, ma ei oska olla keegi muu kui mina ise. Ma ei oska valetada ega end paremaks luisata. Olen nagu olen. Kord nii, kord naa. Tihti jääb puudu enesekindlusest, otsusvõimest, julgusest, ambitsioonikusest. Ma pole esireas marssija, pigem viimases reas lonkija. Mõjutatav, ärakasutatav (sest ei oska Ei öelda), liiga usaldav, vahel naiivne. Ma tean ennast, aga ma ei tea, millise pildi paned kokku sina, kes mind loed. Kui palju minu ja sinu pilt kattuvad? Üldjoontes ehk vaid…

Mul on siiski rõõm sinu ja sinu ja… sinu üle :)

Vahepealsest ajast kah

Külmapühad
Kolmapäev, 18. jaanuar 2006.
 

Teisipäevane jutukas ja seltskondlik puhkepäev Foxiga lõppes ühes Annelinna korteris Bacardi Blacki ja Coca-Colaga. Ma ise arvasin, et kolmele tüdrukule oleks ka veinist piisanud, kuid umbes kell kesköö tuli välja, et Bacardist jäi ikka väheks, ning Fox suutis isegi võõrustaja Gaabrieli (joogi siis, mitte inimese; võõrustaja oli hoopis naissoost) kallale minna. Vastikult purjus polnud keegi, lõbusalt lärmakad natuke olime.

Vaatasime „Nannyt” ja „C.S.I: Miamit” ja natuke subtiitriteta „Uhkust ja eelarvamust”. Kuna mina ja K. pidevalt Foxilt tõlget nõudsime (tema on seda 2x juba vaadanud), otsustasime muud vaadata. Muuks osutus loosi tahtel „100 tüdrukut”. Sellest filmist on mulle nii mõnigi tuttav rääkinud ja soovitanud vaadata. Kui film nähtud, kuulutasin, et tahan omale ka seda saada. No veel ei saanud. Filmi siis. Muidu tegu komöödiaga kolledžinoortest ning meeste ja naiste vahelistest erinevustest. Laias laastus, sest alati leidub ju erandeid (mis kinnitavad reeglit). Nüüd mulle tundub, et kõnealust filmi sobiks ehk koolilastele õppefilmina näidata. Aga see võib ka vale tunne olla.

Kell 1 sai lahe olemine läbi, sest üks meist pidi hommikul tööle ja üks hommikul bussi peale minema ja üks pidi lihtsalt koju kobima. Väljas oli umbes 17 külmakraadi (nagu ma koju jõudes tuvastada suutsin) ja tuul ja libe ja mul polnud taksoraha ka. Ja bussid enam ei käinud. Nii siis mässisin salli tihedalt ümber kaela ja näo, võtsin julguse kokku ja vudisin kiiresti üle Turu silla, üle Aura-taguse kõnnumaa, mööda Karlova uniseid tänavaid kodu poole. Hirmkülm ei hakanudki. Tea, kas see oli joodud rummist või kiirest tempost? Iga mõne aja tagant praksus, naksus, kukkus või tont-teab-mis häälistes midagi. Oli see külm või vaimud?

Zeppelini juures kostus katusele viivate treppide juurest kolin. Silme ette kerkis pilt, kuidas seal trepist tuleb alla räbalatesse riietunud, vere ja mustusega määrdunud näo ja mustade hammastega meesolend, kes mind taga hakkab ajama. Ma hakkaks eest jooksma, aga libiseks jäätnunud teel ja kukuks ja olend saaks mu kätte. Või jookseks meeletesegaduses Zeppelini maa-alusesse parklasse, selle asemel, et üle tee joosta. Vaatasin tagasi, kuid ühtegi mõrtsukaliku välimusega olendit ei paistnud. Sellegipoolest lisasin sammule hoogu juurde. Koju jõudsin tervelt, kuigi pisut külmavõetult. Vajusin kohe magama. Öösel või varahommikul ärkasin korra, kuna kuu paitis liiga eredalt aknanurgast mulle silma. Tõmbasin kardinad ette ja magasin päevani, mil päike taas Lõuna-Eestisse jõudis.

Päike tõi kaasa sooja asemel krõbeda külma. Otsustasin, et ei välju kodust enne, kui temperatuur pole tõusnud vähemalt -15ni. Parem kui talviti oleks pidevalt -5 või nii. Ja kevade saabudes sulaks kogu lumi nädalaga, mitte poleks sula-külm-lumi-sula segamini ja vaheldumisi. Oh, kahjuks pole ilm meie teha!

Kolmapäevased koolitööd ehk siis bakatöö jälle käsil. Kohad, mis liiga palju täiendamist või mõttetööd nõuavad, jätsin sujuvalt vahele ja paremaid päevi ootama. Ehk siis päevi, mil ma pole nii loiu ajutegevusega. Šokolaadi ka majas ei leidu, kaokaod saaks teha, kui viimane tassitäis piima poleks pudruks moondunud. Mitteharivaks kirjanduseks ja vaheajaks lugesin Daki ammuseid sissekandeid, neid päris algusotsa omasid. Õhtu jooksul sai Dakit isegi liialt loetud, hakkasin juba vaikselt digidakistuma oma peas :D (kui see üldse võimalik on!). Vaatsin veel „Sõbrad” ära ning oligi aeg end teki sisse kerra mässida.

Reede, 20. jaanuar 2006.

Külm pole endiselt järele andnud. Lausa nii külm on, et pliiti-ahjusid peab kaks korda päevas kütma, koridoris seisev külmkapp on välja lülitatud, et toiduained ei jäätuks, ning kempsu saaks liuvälja teha. Arvan, et õues võib praegu hästi ilus olla, karge ja selge, aga kavatsen külmalaine lõpuni toas püsida, kuna ei taha uuesti haigusega lõpetada.

Baka on natuke edenenud, peamiselt vorpisin jooniseid ümber teha ja sõnastust parandada. Linnukese saab teha ka pesu pesemise, raamatu lugemise, väikese koristamise, ahjukütmiste, kolm korda päevas söömise (oojaa, olen korrapäsemalt sööma hakanud külma ja kodus püsimise tõttu), kaua üleval olemise ja kaua magamise, soojade sokkide kandmise, rohtude võtmise, PMi lugemise, „Sõprade” igaõhtuse vaatamise, My Music kausta korrastamise, mõtete mõlgutamise, muusika kuulamise ja muude pisiasjade kohta. Kui sulle tundub, et ma usin olnud, siis eksid. Üsna laisk ja mugav enda meelest. Aga arva, mida tahad. Kui tundun usin, siis las olla :P

Nende päevade jooksul, mis külma tõttu koduseinte vahel olen veetnud, tunnen end kohati maailmast ära lõigatuna. Jah, ma saan televiisorist uudiseid ja filme ja sarju vaadata, raadiost muusikat ja saatejuhtide juttu kuulata, ajalehti lugeda (=maailmas toimuvaga kursis olla), kuid see pole ju sõprade-tuttavatega suhtlemine. Just suhtlemisest tunnen puudust. Ma võiks, isegi peaks nii mõnele helistama, sest pole ammu kuulnud-näinud, kuid olen vist liiga laisk. Tobe ju?! Ja internetti tahaks ka pääseda. Teie blogisid ja postkasti potsatanud e-kirju lugeda, MSNis paar sõna vahetada… Ma pole sõltlane, aga see on lihtsalt osa tavapäraseks saanud suhtlemisest, end puudutavate asjadega kursis olemisest, silmaringi avardamisest. Ühel õhtul läks lugu nii kaugele, et mõtlesin arvutis iseendaga väljamõeldud vestlust pidada. Kui juba nii, siis sellega seoses mul üks idee kirjatüki jaoks… Kes teab, kes teab.

 Kõlisevat külma jätku!

Õppejõud on ka inimesed

Hehhee, peaks ikka magistrisse minema, siis oleks lõbu laialt. Vaatasime just kursaõega, kes nüüd magistris, instituudi nääripeo videot. Naera herneks, mis pulli õppejõud ikka teevad. Pole nad miskid kuivad teaduseinimesed. Kui ikka pidu ja veini ja tantsu pakutakse, siis lustitakse täiega. Lahe! Oh, need ülikooli peod on iga kord nii vahvad, tantsida saab hommikuni, kõik suhtlevad kõigiga, kõik on nõus natuke tolam olema kui muidu. Ja keegi ei vaata imelikult. Nüüd tahaks ise ka pittu.

Nii palju head ja ilusat korraga

Viimane ööpäev on möödunud lausa idülliliselt. Ei teagi, kust alustada, nii palju ilusat on minus, et pisarad ja naeratused on korraga.

Eile käisin koos kursaõe, tema elukaaslase ja elukaaslase sõbraga bioloogide peol. Alustasime kursaõe juures juttude ja jookidega. Seejärel taksotasime peole. Riia mäel foori taga seistes vaatasin aknast välja – lund sadas nii ilusasti, raadios laulis Donna Lewis “I love you always forever” – see hetk puges mu hinge ja jäigi sinna.

Peol oli sel aastal vähem rahvast kui mullu, kuid õnneks olid nii mõnedki omainimesed võtnud vaevaks kohale tulla. Bänd mängis rokilugusid, rahvas keerutas tantsida, suhtles, jõi, tundis end igati mõnusalt. Rebased said oma viimased ristsed, poisid tegid üliseksika moeshow, üllatusesinejateks olid flamenkotantsijad. Tavapärasel auhinnaloosimisel “võitsin” ma värviraamatu, mis  lahkudes kahjuks keemiaklassi aknalauale ununeski. Kursaõde võitis sobiliku varustuse uueks aastaks: värvilise mütsi, viled jms. Teised õnnelikud said omale tatart, kiirnuudleid, kapsapea ja muud toredat. Pidu kõige paremas mõttes.

Kui kursaõde & Co. lahkunud oli, jäin ma kursavenna I. seltsi. Rokkisime bändi ja hiljem plaadimuusika saatel kella 4ni hommikul. Ma polnud nii ammu tantsimas käinud, et nüüd sai kohe kuhjaga tasa trallitud. Nahk oli seljas märg, põlved ja hüppeliigesed on siiani valusad ja omadega läbi. Kuna I. tantsustiil on niisama lahmimine (muud ma ei oska selle kohta öelda, ta ise ka tunnistab, et ei oska tantsida nagu teised), siis uhasimegi nii nagu jumal juhatas. Ühest saali otsast teise, libedama põrandaga saali otsast kleepuvama põrandaga saali otsa. Vahepeal keerutas ta mind niisama süles ja vahepeal hüppasime kui põrkepallid. Lahe oli tegelikult, lõbus oli. Saalist lahkusin ma tudisevad jalad all.

Mulle polnud vahepeal märkamata jäänud, et öö otsa oli lund sadanud. Sadas ka meie lahkudes. Maa oli paksult valge vaibaga kaetud. Võrratu vaatepilt. Olin õnnelik kui väike laps, olgugi et pikal koduteel jalad läbimärjaks said. No nii ilus oli! Saad aru? Ma ei saa… :) Kodus tõmbasin oma toas kardinadki akna eest, et magama jäädes lumeimet silmitseda. Päris esimene lumi!

Magasin rohkem kui lõunani, ärgates oli kurk kähe, ma isegi ei proovinud ühtegi sõna öelda, enne kui suur tass teed joodud. Tuju oli super, siiani on. Käisin kaubamajas, ostisin ürdisaia, kartulisalatit, Aura mahlajooki ja värske Värske Rõhu. Jalutasin Rüütli tänaval ja tundus, nagu oleksin pildi sisse sattunud. Ahhetamapanev vaatepilt!

Nüüd istun instituudis. Esimese asjana juhtusin lugema Tema kirja. Kui armas sõber oleks kaugelt-kaugelt kirja saatnud. …. Teie blogid said kah loetud. Sealtki sattus minusse nii palju head, et ma ei tea, mida sellega pihta hakata. Täna on idüll.

Nädalate vahetumine

Käisin eile L-il külas. Mõnus oli. Meenutasime vanu aegu ja vestlesime ülemere elava sõbrannaga ja olime muidu toredad. Jäin ööseks sinna, jagasin Harriga aset. Algul ta magas voodi teises otsas, siis käis vahepeal ära, magas mu kaisus ja lõpuks veel erinevates asendites minu peal. Ta oli mõnusalt soe ja pehme, kõditas oma pehmete karvadega mu nägu ja nurrus kui propeller. Jaah, Harri on kass. Mis sa siis arvasid? :D

Hommikul sain varakult jalule (muud võimalust mul polnudki) ning transporditi linna tagasi. Uskumatult hea oli hommikul ärgata! Keskpäevaks jõudsin lehed loetud, oma toa kraamitud, söödud ja kümme pisiasja tehtud. Premeerisin end “Gilmore’i tüdrukutega”. Pärast pusisin b-tööd teha, aga lõin käega, pakkisin asjad ja tulin instituuti, et ikka asjatundjama inimese käest küsida, mis ja kuidas. Sain targemaks küll. Suur töö on sel nädalal ees. Tuleb tublim olla kui varem. :)

Peab mainima, et nädal on üllatavalt hästi alanud. Palju rõõmu teigi ka eilne õhtu, aga ka tänased kirjakesed ja jutuajamised. Ma tahan ise ka nüüd teistele head meelt teha ja saadan mõned kirjad laiali. Saagu rõõmu kui palju!