Armumine on pime. Või pigem pimestav. Armunud inimene on pimestatud kõige imelisemast valgusest, mis olemas. See on ere. See on sädelev. See on soojendav. See on mõnusat kõdi tekitav. See on suurepärane. Armunud olla on ilus, rõõmus ja idülliline.

Mingi aja pärast hakkab inimene selles armumise pimestavas valguses paremini ja selgemini nägema. Ähmastest kontuuridest saavad selged piirjooned, värvid, kujud, varjud. Valgus muutub mitmekesisemaks. On rohkem valgust, on rohkem pimedust. On varje, on loojangut, on vikerkaari, on loojanguid. On erinevaid nüansse varieeruvates valgusemustrites. Valgus ja pimedus kogu oma uhkuses. Armastus.

Vot sellised mõtisklused tulevad pähe pool kaks öösel Riia mäel pingil lebades ja pilvist taevast vahtides.

Minu tagavaraplaan eluks alates 55. eluaastast (või umbes nii) on järgmine:

selleks ajaks kasvatan juuksed hästi pikaks,
õpin iseendale tegema perfektset krunni,
kannan ilusat musta sametkleiti,
hakkan Villa Margaretha kohvikuperenaiseks.

Ehk siis ärkan igal hommikul linnulauluga, keeran pikad juuksed perfektsesse krunni, panen selga kena sametkleidi ja lähen alla kohvikusse esimestele unistele ja varajastele külastajatele kohvi kallama ja hommikueinet serveerima.
Uurin, kuidas eelmisel õhtul noormehel peol läks, et kas ta ikka julges paluda selle eile silma jäänud kena neiu tantsule. Uurin väärika härra käest, mida lehes ka kirjutatakse. Annan vargsi silma pilgutades mürgeldavale poisikesele ühe küpsise rohkem, kui ta vanemad lubavad.

– – –

Ma kõnnin päevas korra-kaks Villast mööda ja uudistan, mis on muutunud võrreldes eelmise korraga. Pea iga päev on miskit uut või rohkem askeldamist maja sees ja ees.

Kui koht üks päev päris valmis ja avatud on, panen kleidi selga, kingad jalga, haaran punase käetkoti kaasa ning lähen sinna koogile-kohvile. Ja pühapäeva hommikuteks on mul aknaalune laud ka mõttes juba kinni pandud. Kui veel kellegagi koos saaks neid hommikuid nautida… küll oleks ilus. Aga on ilus niisamagi (:

Duubelplaadi lood said selleks korraks läbi. Plaadimängijasse sisestati taas singel, mis pärast mõningast pausi kõlas nagu varemgi, kuid mõnigi noot tundus uus. Vana asja uute võlude avastamine.

—

Ta tõmmati kohaliku tähtsusega poolkomöödia-pooldraamaseebikasse. Juhuslikult ja poolkogemata sai ta teise naispeategelase rolli. Ta mängis paha – meesteõgijast suhetepurustajat. Oojaa, seekord oli tema see õel ja julm naine, kes teiste inimeste õnne rikub. See kogemus oli täiesti uus, üllatav ja hämmingut tekitav. Salamisi sattus ta isegi hoogu ja nautis ohtliku naise rolli.

—

Toomingas on peaaegu ära õitsenud. Kohe ja juba on käes hobukastanite ja sirelite aeg. Vanast harjumusest peatub ta alati puhkenud sirelipõõsa all ja otsib silmadega mõnd viie või enama kroonlehega õit. Olgugi et ta enam nii väga sellise soovi ja õnne täitumisse ei usu, on väike lootus ikka hinges. Sest kui midagi väga tahta ja heade mõtetega asja alateadlikult mõjutada, võib see ühel päeval ikkagi täide minna.

Paberigiljotiin

Ei ole vaja teha õrnasid ega tugevaid murdejooni, et paberit täpselt lõigata või rebida. Ei ole vaja kääridega tsä-tsäk-tsäk ampsata. Üks vajutus ja paber on sirgelt parajaks lõigatud.

Lamineerimismasin

Absoluutselt viimase peal asi! Prindid mingi vajaliku, ilusa, palju kasutatava, [mõtle ise juurde] dokumendi välja, paned spetsiaalse kile vahele, lased masinast läbi ja – ilus kiletatud (särav) asjakene valmis! Mulle kohe meeldib lamineerida ja siis giljotineerida, ja vastupidi ka.

Taaskasutatava paberi kast.

Ei, mitte prügikast, kuhu visatakse viimseni kasutatud kontoripaber. Vaid selline papist poolik kast, mille sees untsuläinud printimised ja muu selline paber. Saab korduvkasutada, tavaliselt üht poolt, kuid vahel ka mõlemalt poolt. Läheb uuele ringile koosolekute protokollimisteks, märkmete tegemiseks, sodipaberiks.

Miniprügikast

See asub kohvinurgas diivanilaual, on helerohelist värvi ja oli varem kasutusel patareide kogumiskastina. Kui meile toodi uus suur patareide kogumiskast, leidis umbes 15 cm kõrgune miniprügikast kasutust kasutatud teekottide kogumiskastina. Kasutatud teekotid saab sinna visata, nii et ei pea tilkuva teekotiga enam laua juurest olmeprügikastini laveerima.

Lumi on ilus, aga ebapraktiline. Ah, et miks ebapraktiline?

Mu punased saapad, nagu nüüd selgub, ei ole just kõige paremad märja ilma ja paksu lumega. Sest jalad saavad natuke märjaks. Kui jalad saavad märjaks, võin ma külmetuda, hakkan aevastama, nina hakkab tilkuma ja võin haigeks jääda. Seda ma ei taha.

Mu punane jope pole enam esimeses nooruses. Kui ma sumpan lumevallides ja vallide vahel, läheb nahk ikka märjaks. Kui nüüd tuul tuiskab ja tõmbab läbi jope ja üle higise selja, siis võib ka külmetuda. Ei, aitäh!

Sihtkohta jõudmine võtab rohkem aega. Kohale jõudes on püksid poolde säärde lund täis ja märjad. Aga kui mul on vaja viisakas ja korrektne välja näha?

Ja millal ometi saab panna selga punase jaki ja jalga punased tennised/kingad, kõlgutada jõe ääres kiikudes jalgu, jalutada käsikäes läbi tärkava pargi, otsida aias esimesi nartsisse ja sinililli?

Andke andeks või pange pahaks, kuid mina ei näe või taha vaadata lõpuks saabunud lume ja talve ilu. Hing ihkab sooja ja kevadet.

—

P.S. Ära mu väikest virinat nüüd nii tõsiselt ka võta. Arva, kes eile läbi tuisu tööle tagasi naastes istus arvuti taha ja koostas humoorika töölehe “Tere, talv!” ning selle kolleegidele saatis. ;)

Nad ajavad meid kinni. Nad piiravad meie olemist. Nad tekitavad pingeid, mida vaja ei oleks. Nad mõjuvad halvasti ning seda ei saa maha raputada vaid toast välja astumisega. Nad mürgitavad mõtteid, meeleolu, tervist, und. See mürk jõuab sinust kaugemale, sest kihvtised aurud hõljuvad kaasa, sadades märkamatu halli vihmana maha mujal meie elus. Nende eest tuleb täiesti minema minna, nad välja lõigata oma elust, lõigata välja end nende maailmast, unustada.

Meie ei vali neid. Nemad on ja teevad teistele halba.