Võiks…

… teha lühidokfilmi, kuidas inimesed mandariini koorivad ja söövad. Sest nii palju, kui ma tähele olen pannud, teeb seda igaüks natukene isemoodi, kui mitte täitsa omamoodi.

… keegi, näiteks päkapikud, mu eest ära teha kahel tööpäeval kolm erinevat tööd.

… olemas olla isetäituv mandariinikauss.

Mittemeeleoluliselt

Jõulutunne – null. 0. Mitte midagi.

Mis siis, et olin täna kolm tundi päkapikk. Võimalik, et olin esimest korda elus linna advendiaja alguse tähistamisel Raekoja platsil. Lauldi jõululaule ja süüdati kuusel elektrivalgus (ei meeldi eriti see külm sinine valgus, võiks punast ka olla). Ei midagi. Mõtlesin hoopis muudest asjadest. Rahvast oli meeletult palju. Meisterdamas käis ka selline mass, et ehmatasin päris ära. Saime siiski hakkama. Pärast sai tükk aega põrandat samblapurust puhtaks pühitud.

Mingi värk on nende jõuludega. Kord täiesti vastukarva, teine kord tahaks kõike jõululikku teha. Täna mõtlesin välja: jõulud peaksid vabatahtlikud olema. Mitte ühiskonna/meedia/kaubanduse/… pealesurutud üritus. Keegi ei mõtle jõulude ajal üksikute inimeste meelelahutusele. Ikka pere siin ja pere seal. Palju õnne, sellega tekitake suuremat masendust teatud kontingendile ja… /tsenseeritud,sest ei julge isegi poolavalikult seda mõtet välja kirjutada/.

Jõulutunde koha pealt praegu täiesti null. Mitte lõplikult, seis võib homme vabalt muutuda.

Kui see lohutab, siis – ma joon glögi ja söön suhkrumandleid :)

Kahes osas

See on pigem ajutine eufooria, mis tekib hormoonidest. See on kehade biokeemia, mis tekitab lisaks eufooriale natukene jamasid ja annab kohati ehk liigseltki mõtlemisainet. Tead juba ju küll: mõtleb palju ja pidevalt ning läheb põhjani välja. (See oli tabavalt öeldud, üsna täppi ka.)

Ja ära siis imesta, et uudishimu ja huvi äratab film “Eufooria”.

Võiks, jah võiks küll, ka muid ettevõtmisi plaani võtta. Aga aga aga.

Ei tea.

Olen kergelt pinges. Ikkagi poolteist kuud muudkui korraldatud, organiseeritud, aidatud, keelatud-kästud, ettevalmistatud, läbiviidud, kokkuvõetud, saadetud, kirjutatud, uuritud, esinetud, valvatud, korda hoitud, protokollitud, sõna võetud, telefonile vastatud, infot jagatud…

Vähestest puudulikest unetundidest saab lõpuks kokku suurem summa. Saja pisisasja korraga tegemine ei õnnestu ja vahel on tahtmine järjekordsele nõu- või abiküsijale kurjalt öelda “Ära sega!”. Nüüd on see kõik korraga kohale jõudnud. Eile trennikaaslane mainis, et olen pinges. Jah, tantsimine ei tulnud nii hästi välja, tasakaal kippus kaduma.

Mõned puhkusepäevad on veel kasutamata… Varsti :)

Ärakäimise võlud ja valud

Nii pea, kui me olime mööda rada mõned sammud astunud, tundsin seda tugevalt – metsalõhn. Värske, puhas, rahulik. Laste vadin taustaks, kuid siiski vaikne keskkond. Metsas jalutada oli suurepärane. Vaatasime Suurt ja Väikest Taevaskoda, Emalätet, taevast, puid, sammalt, kõike, mida silm haaras. Linnast eemale ja uuesti tagasi saamine mõjub omamoodi uue algusena.

Hinnangud loksusid paika. Oma voodi, kohv ja kaiss – need on tõelised luksused. Milline idüll oleks lesida voodis (kaisus) ja süüa šokolaadi! Oma voodi ja isetehtud kohvi on põhimõtteliselt alati saadaval, praegu kohe siisnsamas käe ulatuses. Kaisuga on teised lood, aga kui väärtuslikuks see muutus laagris poole ööni lapsi magama ajades! Unistasin päevast, mil süüdimatult magada saaks, sest väikesed toredad lärmajad lõpetasid mõned tunnid enne varahommikust ärkamist. Ei saanud end üldse välja puhata. Keelamine ja käskimine väsitasid lõpuks nii ära, et olin lihtsalt natukene kuri õps.

Kodus on hea. :)

Pealkirja vääriliselt ka siis.

Valud:
ei saanud magada, sest lapsed lärmavad, voodi ja voodipesu oli võõras;
järjekordne nädalavahetus, mil tuli tööd teha;
päev otsa õues olla oli jahe, hoolimata pidevast tegevusest;
oli probleeme lastega (arusaadavatel põhjustel ei saa rääkida);
omaette olemise võimalust ei olnud.

Võlud:
lõpuks ometi kuskil mujal kui linnas;
sain aru, mis on minu jaoks väärtuslik;
ei mõelnud teatud teemadel (ja teatud teemadele siiski mõtlesin, aga naeratusega);
süüa sai hästi ja palju!!!;
üksikutel vabadel hetkedel õnnestus raamatut lugeda;
ilus-ilus värviline sügis ümberringi;
toredad ja abivalmid lapsed;
tegelikult on ju hea ära käia ja tagasi tulla.

Segaselt

Mi siis, kui kõik tundub hetkel korraga natuke liiga ilus, et päris olla? Kuigi on midagi, mida mõistus teab, et ei saa õigeks pidada, samas on tore.

Ja sügis on nagu filmis. Kuldsed lehed katavad vihmast märga tänavat, sirelid on veel erkrohelised. Tuul mühiseb ja rongid teevad oma rongihääli…. ja üldse tundub veidikene liiga hea, et mõelda, kas ikka on. (See, et tööd vahel kipub rohkem saama ja unetunde vahel vähem, ei loe suurt midagi. Sest on inimesi ja tegevusi ja nii…)

Ö

Sometimes things just happen…

Pole õigeid sõnu, sest kõik on valed. Ja õiged samal ajal. Aga valel ajal vales kohas. Või ka mitte. Noh, on lihtsalt igasugused sõnad. On need ja need sõnad, aga ei saa neid kirjutada, sest see oleks liiga vihjav.

Ja on väga palju agasid. Tegelikult on üks suur aga. Väiksed agad tulevad kõik suurest. On valikuvariant neid agasid üldse vältida, eemale hoida. On valikuvariant neid agasid eirata, mitte välja teha. Ja ikka juhtub see, mis hetkes meeldivam, mitte mõistlikum.

On lugu.

Abivalmidusest

Eile keskööl palus üks väike tüdruk tänaval minult bussipileti raha. Vastasin, et bussid ei sõida ju pärast kella 23. Seejärel küsis ta tuld. “Tuld?” tegin suured silmad. Ta oli liiga noor, et suitsetada. Kuid ei – ta seletas, et ei saa tuppa sisse, sest kedagi pole kodus, aga akna lahti tegemiseks on tal valgust vaja. Tuld ei olnud mul ka pakkuda. Soovitasin tal usaldusväärsete naabrite poole pöörduda. Ta arvas, et teeb seda ja kõndis edasi.

Ka mina kõndisin edasi, ent hinges jäi kripeldama. Äkki oleksin pidanud temaga kaasa minema ja teda aitama? Äkki oleks saanud ta vanematele teatada, et laps on ukse taga? Miks üldse väike tüdruk öösel tänaval üksinda ringi käis? Kus ta vanemad olid? Kas ta sai ikka tuppa? …

Loodan, et vähemalt nõuandest oli kasu.

Pärast hakkasin mõtlema, et tänaval ligiastujatele ma ei kipu abi osutama.
Ma ei anna raha kahtlastele tüüpidele, kes pika loo maha heietavad (ka lapsed on seda teha püüdnud), ega ka kerjustele.
Ma ei oska arusaadavalt teed juhatada (isiklik arvamus).
Ma ei anneta heategevuskampaaniate raames (tänavatel suured reklaamid õhutavad seda pidevalt tegema).
Ma ei tee seda kõike tavaliselt. On juhtunud, aga harvad korrad.

Jah, ma olen vanaprouasid üle tee aidanud ja kellaaega öelnud ja teed juhatanud ja bussijaamas kellegi kotil silma peal hoidnud… Mulle endale tundub, et ma ei oska seda teha. Võõraid aidata.

Justkui kulutaksin oma abivalmiduse ära töö juures, sõprade ja pereliikmete peale.
“Jah, ma teen kuulutuse valmis.”
“Jah, ma kirjutan sulle referaadi.”
“Jah, ma toon sulle raamatukogust raamatu.”
Väljaspoole ei jää suurt midagi. Tänaval torman oma mõtetes, vahel kõiki ignoreerides, tahtes omaette olla ja kiiresti sihtkohta jõuda. Ei ole valmis segamiseks või pole tuju suhtlemiseks ka mitte mõne sõna jagu.
Ja siis vastupidi – suvel linna peal vahvaid linnakaarte uurivaid turiste võiks kättpidi siia ja sinna tirida ja talutada. Et nad näeksid linna nii, nagu üks kohalik elanik näeb. Ka seda pole ma kunagi teinud.

Pikk segane jutt. Kell on üsna palju ka juba. Harjutan veel korra veerandtunist ettekannet, mida homme koos kolleegiga Viljandisse tegema lähme. Ja mis mõttes kasutab suur ja tähtis asutus sõna “prese” ilusa eestikeelse “esitlus” asemel??? Nii p*rvo.