Mõnikord ma lähen katki
Oma suurt rõõmu, mis mu elus viimased kaks ja veidi rohkem aastat, ma siin vist polegi jaganud. Ja enam ei saa ka, sest olen taas üksinda. Nagu olen olnud suurem osa oma täiskasvanud elust.
On kurbust, kaotusvalu, pisaraid, mõistmatust, segaseid ja pidevalt vahelduvaid mõtteid ja tundeid, püüdu reageerida ja mõelda olukorrast teistmoodi kui varem. Võib olla tõesti käitun nagu küps täiskasvanud, ent sisimas olen ikka tüdruk, kes soovib oma õnnelikku lugu.
Sajab. Vihm rabistab vaikselt vastu akent.
Pime. Märkamatult kaovad päevad käest.
Köh! Jälle on tervis kehv ja tõbi kallal.
Suvi saab läbi ja päikeseline aeg ka.
Klassikaline vingjahala-postitus.
Tervis – puudulik
Isiklik elu – puudulik
Tööelu – läbipõlenud
Kodu – endiselt iluremondi ootel, raamatud kastides, aknakatted puudu
Blogimine – tahaks, aga ei jaksa
Tänane arutelu mittesõbraga oli uue lehe keeramisest. Sain aru, et seda ka ma ei suuda või ei oska teha. Olen veel mineviku kummitustesse takerdunud.