tARTuFF 2011.
Dokfilm igavesest hävitavast tulest. Rääkige seda lugu, et meeles pidada, et unustada.
“Melanhoolia”. Liiga palju inimesi. Liiga palju sagimist.
Kujuteldav armastus – ära raiska oma aega sellele!
Meeleolukas Bollywood Suurbritanniast – “Lääs on lääs”.
Segane surm Veneetsias.
Kui usud, mida teed, siis läheb lõpuks hästi, laulis Benda Bilili.
Sisemeri halvatud mehes.
Emotsionaalne ja südamlik retk mäele.
Sünge, kui mind nagu polekski.
Hoia minust kinni, et mitte kunagi sinuga nii ei juhtuks.
Esimese armastuse puhkemine viirpuu all.
Mustvalged ühe suve akvarellid.
Ootamatud kohtumised inimeste ja teiste eluvormidega maailma lõpus. Kui oled kohale jõudnud, võta hetkeks aeg maha.
Cool it, sest ka teisitimõtlejal võib õigus olla.
Prügimaa, mis pole lihtsalt meie elu jäägid, vaid elud ja kunst.

Kohv oma termotassis.
Naeratused prillidega kohvipoisile.
Rukki-mustikakook.
Jutud rohelistel diivanitel.
Kaltsuvaibad.
Kuus uut/vana raamatut raamavahetuspäevalt.
Vanad plakatid kinkekottideks.
Toredad vabatahtlikud.
Päike, vihm, udu, täiskuu, langevad tähed.
Soojad riided. Vihmakeep.
Hõõgveini lõhn.
Maailma nunnum ekraan.
Midagi oma.
Armastuse argiööd…

Ehk: tARTuFFil 2011 vaadatud 15 filmi, sh kõik Raekoja platsi programmi filmid. Päevad ja õhtud Pauligi kohvitelgis. Kahes töötoas õpetatud taaskasutust. Armastuse pidu. Väsinud, kuid õnnelik.

Kes mind tunneb ja viitsib meeles pidada, see ehk teab, et tARTuFF on mu kõige lemmikum üritus üldse. Esimese asjana, kui puhkusekuupäevad tuli talvel ära öelda, uurisin välja filmifestivali toimumise kuupäevad. Selle järgi sai siis puhkusegraafik paika sätitud.

Jah, see üritus on tõesti nii lemmik. See on minu meelest üks tartulikumaid üritusi üldse ja mulle meeldis see esimesest hetkest peale. Sellest on juba – üllatav, aga tõsi – viis aastat. Ise ka ei usu. Pikaajaline romantiline suhe :D

Iga aasta olen tahtnud ära vaadata täisprogrammi ehk vähemalt need filmid, mida Raekoja platsi suurel ekraanil näidatakse. Mullu see peaaegu õnnestus (seekord “segasid” lätlased seda plaani). Tänavu tabasin end mõttelt, et ma olen nagu – khm – avalik naine, kuna vaatan filme valimatult ja naudin neid kõiki.

Varem ma vaatasin ära filmide treilerid ja muu, kuid nüüd ma isegi ei lugenud filmitutvustusi enne, kui film algas, ega vaadanud treilereid. Et mitte tekitada ootusi. Sedasi on tulemus ehk filmielamus hoopis üllatuslikum ja ilmselt pole ka suuri ootusi, milles pettuda.

Väike ülevaade mu mõningatest mõtetest ja tundmustest vaadatud filmide kohta. Filmide tutvustusi saab lugeda kodulehelt www.tartuff.ee.

“Mikmakid”
Film nagu Frantsuse piltpostkaardid! Ma arvan, et see segane film oli selle aasta üks paremaid. Nii positiivne, kuigi osalt tõsistel teemadel.

“Lahkumised”
Venis pikaks. Kui arvasin filmi lõppevat, algas hoopis uus teemaarendus. Samas – poleks arvanud, et lahkumised võivad nii ilusad ja elegantsed olla.

“Adam”
Südamlik, mittetavapärase, vaid elulise happy end’iga lugu.

“Maapealne taevas”
Seekord siis sünge Bollywoodi film, mitte lõbus ja värviline lauludest-tantsudest pakatav armastuslugu.

“Haridus”
Iga film, mille pealkirjas või sisututvustus on sõnad haridus, kool või õpetaja, tekitavad kohe huvi. Kõik algab ju eriala valikust. Mõnusalt peen briti huumor! Ja miks alati kenad, noored ja targad neiud langevad moosivarga naeratusega (abielu)meeste võrku? Suurepärane film! Ma arvan, et mu tänavune lemmik. (Vt ka kaks esimest lauset.)

“Emmanuelle”
Tahad ausalt teada? Mul olid suuremad ja teistsugusemad ootused. Selle filmi ümber on teatud aura loodud, kuid millegipärast mulle ei mõjunud. Võib olla peaks õigemas meeleolus ja intiimsemas atmosfääris vaatama. Meeldis, et naised olid loomulikult ilusad.

“Patrik, 1,5”
Positiivne ja lõbus film äärelinna idüllilise elu “rikkujatest”. Palju ootamatuid pöördeid. Väga meeldis. Lisaks tasakaalustas eelmise filmi rohkeid lesbilisi stseene geistseenidega :D

“Antikristus”
Kas naised on tõesti kurjast? Kas inimese mõtted on tõesti nii mõjusad ja võimsad, et viivad su hukatusse? Kõhedalt hea film.

P.S. Pärast filmi seisin tükk aega Raekoja platsil ja kogusin end, et läbi öö koju minna. Juhuslikult kohatud Jimiga sai natuke arutletud nii filmi üle kui ka muudel teemadel. Kahe aasta pärast jälle, Jim!

“Julia kadumine”
Meeldiv film eluliste naljadega. Pole oluline, kui vana oled. Peaasi, et end hästi tunned. Igas vanuses. (Muide, ma tunnengi :)

“Lenda, lenda lepatriinu”
Olin seda filmi varem kuskil näinud, seega uut elamust sellest ei saanud. Ausalt öeldes – see naine oli ikka ise ka natuke rumal. Ta ei lubanud end aidata ja keeras sellega ise oma elu tuksi. Ei saa inimest vägisi aidata. Seda näitas nii film kui ka elu.

Kahjuks väga paljudele teistele tARTuFFi üritustele ei jõudnud. Pauligi valges kohvitelgis sai kaks-kolm korda päevas kohvisabas seistud ja maailma parimat kohvi joodud. Neil oli seal kena barista, kes joonistas lilli ja liblikaid mu cappucinodele! Imekena!

Parimad hetked olidki need, kui sain värske kohvi kätte ja kirjutasin postkaarte. Või kui kõik tuled ära kustutati ja film kohe-kohe algas.

Ja tähti nägin kukkumas. Sähvatasid siin ja seal.

Ainult et rahvast oli sel aastal liiga palju. Tõsiselt. Mõni üritus kaotab oma atmosfääri ja võlu, kui see liiga populaarseks muutub. Loodan, et järgmisel aastal on jahedam ja tiba vihmasem ilm, nii et jäävad vaid truud fännid :)

Kohtumiseni aasta pärast!