Uskumatu, aga tänavu algas mu kultuuriaasta alles 6. veebruaril.

Jaanuari esimeses pooles suurt midagi ei toimunud ning hoidsin ise ka pigem koduseinte vahele. Seejärel jäin haigeks ning kultuuriaasta algaski koduseinte vahel virtuaalselt DocPointi filme vaadates. Mine tea, filmifestivalide kolimine veebiavarustesse annab mulle ehk hoopis rohkem võimalusi erinevatel festivalidel filme vaadata kui seni. Näiteks mullu “osalesin” esimest korda HÕFFil just koduses tugitoolis.

DocPointi kavast jõudsin ära vaadata vaid kaks filmi, kuid see-eest oli hea valik. Esimesena vaatasin Suurbritannia režissööri Marc Isaacsi filmi “Režissööri kodu”. Film pani mind mõtlema, kuidas on võimalik, et sellised olukorrad ühe päeva jooksul juhtuvad. Filmi lõpp aga viskas õhku küsimuse ja kahtluse, kui palju sellest näilisest tõelisusest on tõeline ja kui palju lavastatud. Nii et mine võta kinni, mis dokumentaalfilmide puhul on päris ja mis mitte.

Teine film, Hollandi režissööri Sandra Beerendsi film “Nad kutsusid mind Babuks” haakus pisut esimese filmiga. Et mis on algmaterjal ja mis on seatud nii, et näiks osana algmaterjalist. Vanadest filmikaadritest oli moodustatud fantastiline seotud jada ning mina-jutustaja olgugi et fiktiivne lugu põimis kõik täiuslikuks tervikuks. Väga kaasahaarav vaatamine.

Millal järgmine filmifestival toimub?

“Bohemian Rhapsody” Päikeseloojangu festivalil Kabli õunaaias
“Roheline raamat” Päikeseloojangu festivali Kabli õunaaias
“Südamesõbra pulm”
“Kutsu mind oma nimega”
Plastiliinifilmide kogumik: “Teofrastus”, “Teofrastuse plastiliinist maailm”, kolm Pärtel Talli “Porgandi” filmi ja Pärtel Talli “Liivamees”
“Enne päikeseloojangut”
“Suudad sa mulle andestada?”
“Orkaan. Tuule odüsseia”
“Briljantkäsi”
“Ivan Vasiljevitš vahetab elukutset”
“Friends with Benefits”
“Eia jõulud Tondikakul”
“Minu näoga onu”
“Matrix”
“Breakfast at Tiffany’s”
“Sleepless in Seattle”

Filme 78/365.

“Kollane on keelatud” (Moekunstikino seanss Elektriteatris)
“Suudad sa mulle andestada?” (Elektriteatri välikino)
“Ilmaratas” (ETV)
“Kaks ema” (TV3)
“Viini postmark” Elektriteatri eriprogrammis “Jüri Järvet 100”
“Ootamatu armastus” Elektriteatri välikinos
“Bohemian Rhapsody” Elektriteatri välikinos
“Ott Tänak – The Movie” Ekraanis
“Enne päikesetõusu” (“Before Sunrise”) Elektriteatris
“Kus magab elevant”
“Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”

Filme 57/365.

“Elu sõidutunnid” (“Learning to Drive”)
“Üleöö 30” (“13 Going on 30”)
“Enam paremaks minna ei saa” (“As Good as It Gets”)
“Karoliine hõbelõng”
“Artist”

Filme 46/365.

Möödaminnes vaatasin aprilli alguses selliseid filme nagu “Valetaja” (“Liar Liar”), “Seks ja linn” (“Sex and the City”) ja “Disko ja tuumasõda”.

Laupäeval otsustasin ühele filmile keskenduda. Esialgse plaani asemel kinno minna jäin jälle koju ja vaatasin ära filmi “Võõrasema” (“Stepmom”).

Nimekirja lisandusid filmid “The Age of Adaline” ja “The Rebound”.

Aprilli viimasel päeval lisandus nimekirja filmi “Valekonto” (“Celle que vous croyez”). Võrratu film, mis kujutas minu meelest väga ehedalt internetisuhet ja võimalikke tagajärgi.

Filme 41/365.

Hooaeg, paraku see töine, kogub hoogu ja seetõttu ei ole mahti filmidele keskenduda.

Eelmisel nädalal jõudsin siiski Maailmafilmile vaatama dokumentaalfilmi “Ema ballid”. Tegu oli maailmapilti avardava filmiga, mis ühest küljest oli natukene kurb ja teisest küljest rõõmsalt lootustandev.

Elektriteatri sünnipäeval vaatasime omamoodi, vahvat ja väga hea muusikaga filmi “True Stories”. Inspiratsioonipuhang missugune!

Vahepeal olen paari filmi veel vaatama hakanud, kuid enne poole peale jõudmist läks teler siiski kinni. Need arvesse ei lähe.

Märtsikuu seisuga olen vaadanud 34 filmi (34/365).

Sel nädalal sain filme vaadata alles nädala lõpus hilistel tundidel, kui kiireloomulised tööd olid tehtud. Nimekirja lisandusid:
“Fantastiline naine” – linastus 2017. aasta PÖFFil, võitis aasta hiljem parima võõrkeelse filmi Oscari,
“Brokeback Mountain” – võitis 2006. aastal kolm Oscarit,
“5 to 7” – pigem vähetuntud film, kuid oli kinolevis just ajal, mil teema mind kõnetas.

Kahes viimases filmis mängisid kenad noored ja andekad mehed, kelle saatus liiga vara siit ilmast ära viis. Ma usun, et nad oleks veel suurepäraseid rolle teinud. Ma oleks igal juhul veel vaadanud filme, kus Heath Ledger ja Anton Ylechin oleks mänginud.

Filme 32/365.

Kohe näha, et teen tööd ja olen tõbine: pole aega ega jaksu filmidele keskenduda.

Sel nädalal jõudsin vaadata kaht filmi. Elektriteatris vaatasin juba PÖFFi kavas olnud Soome tragikomöödiat “Inimese roll” ning ETV kanalilt vana head filmi “Naise lõhn”.

Filme 29/365.

Vahepeal on olnud pikk paus nii blogimises kui ka filmide vaatamises. Viimased kaks nädalat on möödunud mitmesugustel ajurünnakutel, koosolekutel, külas käies ja teistsugustel meelelahutussündmustel osaledes.

Püüan siiski meenutada, milliseid filme olen vahepeal vaadanud. Ühel esmaspäeval vaatasin ära teise osa dokkfilmist “Facebooki dilemma”. Pani taas mõtlema, kas seda sotsiaalmeediat on ikka nii väga vaja. Miks oma andmeid ja elu internetis jagada?

Möödaminnes vaatasin vabariigi aastapäeval “Viimset reliikviat” (Eesti parim seiklusfilm) ja möödunud laupäeval tõsielul põhinevat kokakunsti filmi “Julie ja Julia”.

Eelmisel nädalal käisin üle pika aja kinos. Vaatasime koos tuttavatega parima filmi Oscari saanud linateost “Roheline raamat”. Mul on hea meel, et see film võitis. Kaks tundi möödus kinosaalis naerdes, pisarat poetades, imestades, kuidas küll inimesed nii talumatud ja tahumatud on olnud. “Roheline raamat” on film kahe mehe sõprusest, taustaks rassiline segregatsioon 1960. aastate Ameerikas, aga ka rännak läbi lõunaosariikide ja elude.

Filme 27/365.