Hommik oli pilwine, mis oligi parem kui eilane kuumutaw päikene.
Säädsin end walmis, et ära käia rohupoes. Pärast seda seadsin end sisse Werneris, sõin ühe kosutawa pudru ja rüüpasin kohwijooki kõrwale. Kahjatsesin weidi, et päewauudiseid lugesin puhkuse ajal, rikkusid mul tuju õige pisut ära.
Tutwusin üle pika aja ka kohaliku kaubanduswõrguga, ostlesin paar paari suwesokke, peenemat pesu ja muud tarwilikku.
Wihma küll hakkas wahepeal sadama, aga kuna eelmine pääw olin kõrwetawat päikest siunanud (kliimamuutused pole miski naljaasi), siis rõemustasin wihma üle. Seadsin sammud viimasel tunnil turuhoonesse, kust lettidelt hääd ja paremat silma jäi. Pisut praemaksa, wärskeid herneid ja magusaks karbike kohukesi tundus päewaks-paariks piisaw küll.
Hilise kerge lõunaeine ja puhkehetke järel tegin tarwilikku: pesin pesu ja hakkasin tegema ettewalmistusi paaripäewase reisi tarwis. Kui suwi ja puhkus, siis ikka ju kombeks mõnes suwituslinnas ära käia, wäheke kultuurne olla ja tantsuõhtul käia. Eks näis, mis sest ettewõtmisest saab, sest sisimas sooviks olla eemal rawamassidest ja hoopis looduses rahulikult raamatuid lugeda.