September on poole peal. Puhkus läbi. Suvi läbi. Mingis mõttes on kõik jälle normaalne: viis tööpäeva nädalas, trennid, rutiin, tegemisi on hooaja algusele kohaselt palju.

Teisalt on kaos ja peataolek suurenenud. Sageli ei oska otsustada, missugune ülesanne, pakkumine, tegevus on tähtsam, kiireloomulisem, vajalikum kui teine, kolmas või neljas. Otsustan üht, siis teist. Nagu kits mitme heinakuhja vahel. Sahmin ja sebin ja ikka järjele ei saa. Teised ka saavad mu peataolekust osa ja see paneb südame kripeldama.

Neljapäevaks-reedeks olid mul suured plaanid, nii tööalaselt kui ka muidu. Läks nagu ikka ehk siis … ma ei teagi, kuidas…

Nädalavahetusel tuleb end kokku võtta, koristada ja mööbeldada. Varsti kolivad ehitusmehed sisse.