See postitus on üheaegselt maha viksimine kui ka vastus PilleRiini postitusele neljapäev.

Kui ma ei viitsi enam koristada, siis ma tean, et see on halb märk. Ma olen üldiselt korraarmastaja inimene, tahan, et asjad oleks omal kohal ning tolm pühitud. Siis on mul endal mõnus ja mugav olla ning saan vabalt ka külalisi vastu võtta. Teismelisest alates on pühapäev olnud mul suur koristamise päev.

Aastatega olen täheldanud ja aru saanud, et kui mul jääb pikemal perioodil koristamata, siis on midagi viltu. Eriti halb on asi siis, kui mind isegi ei häiri, et ma pole jõudnud koristada või tahagi seda teha. Siis on midagi väga viltu.

Viimase poole aasta jooksul ongi koristamisega kehvasti olnud. Vahepeal tunnen, et elan nagu poissmees: kuhu kukub, sinna jääb. Pesemata nõude hulk kasvab, puhtad ja kantud riided on segamini diivanitel. Hapukapsa pott seisis kuu aega mustade nõude hunnikus… Vahepeal suudan end nii palju kokku võtta, et kiirkoristamist teha, nõud ühekorraga ära pesta või nädalavahetusel pesu pesta. See, et suutsin paar kilo vanapaberit välja sorteerida ja ära visata, oli lausa suursaavutus.

Täna jäävad nõud pesemata. Ei jaksa. Äkki laupäeval?

Teeaeg.