Täna on väga pikk päev olnud. Ärkasin siis, kui Terevisiooni otsesaade algas. Tavaliselt ärkan ma siis, kui see lõppeb. Varase ärkamise põhjus oli see, et täna algas loovkirjutamise koolitus, mille esimene osa toimus Tallinnas. Minu meelest oli see sõit ajaraiskamine, kuna lektor oli Tartust, ja vabalt oleks võinud see koolituspäev võinud toimuda Tartus. Selle sõidule kulunud 5 tundi oleksin meelsamini koolitusel veetnud. Koolitus ise oli tore, huvitav ja pani mõtted liikuma. Nüüd tuleb see mõtteliigutus kaheks kodutööks vormistada.
Teine hea asi oli see, et jõudsin otse bussi pealt ka swingtantsu trenni. Täna vuhkisime charlestoni samme nii, et selg märg. Tantsimisel on oma teatud teraapiline mõju. Vähemalt on olemas see tunnikene, mil muudele teemadele ei mõtle.
Homme tuleb mul mõelda õpetamisele, mida ma eriti enam teha ei taha… Aga see on homme.
kusjuures mul on nädala pärast üle tüki aja üks loeng vaja pidada.. lühike küll, aga ma tunnen, et ei taha..
jõudu!
Elasin üle selle õppeprogrammi. Kusjuures, õpetajad ise üldse ei maini, et tegu on erivajadustega lastega… Tagasiside oli üldiselt positiivne ja eks ma püüan järgmine kord mõne puuduse parandada. Aga klassi ette tagasi küll ei kibele.