On päevi-perioode, mil ma pole päris mina ise. Mõnikord avaldub mu okkalisem, pahelisem, kurjem, eemaletõukavam, kuutõbisem pool. Endal on paha ja kui juhtun teistega kokku puutuma, siis neil samuti. Mõtlen mõtteid, mis tekitavad ilmselt karmavõlga. Pillun sapiseid märkusi endamisi või ka väljaöeldes. On piinlik, häbi ja ebamugav olla.

Kas tõesti on loodus rütmi seadnud nii, et muidu kenad ja armsad naised on vahel kui mürgised maod? Või et mida toredam, seda mürgisem? Selles valguses ei imesta ma sugugi, kui vanadel kadunud aegadel naisterahvad teatud perioodiks pagendati.

Loen päevitades Fitzgeraldi raamatut “Sume on öö”, mille tegelased ongi meespsühhiaatrid ning skisofreenilised ja neurootilised naised. Võib olla see mõjutab mu mõttekulgu?

Elu polegi nii lihtne nagu 1990ndatel tundus, mõtlesin täna ühes suvalises ostukeskuse kohvikus istudes. Taustaks mängis see lugu.