Aprill ja mai on möödas. Kaks kuud projektijuhi rollis, kaks kuud palju vanu ja uusi ülesandeid, kaks kuud rohkelt tööd. Eelmisel reedel sai üks etapp läbi. Sain nädalavahetusel puhata ja magada, kuid täna tunnen, et väheks jäi. Täna ei suutnud eriti asjalik olla ega end aktiivselt töölainele häälestada. Nüüd on aga vaja hakata tegelema kõikide nende pisiasjadega, mida edasi said lükatud.

Hea meelega kukus kodus voodisse pikali. Ootaks, kuni pesu end ise ära peseb ja parandab, aknad end ise ära pesevad, mööbel end ise ümber tõstab, kola ise jäätmejaama jõuab ning paberid end ise ära sorteeriks. Söök võiks ka igal õhtul ise valmis saada.

Oeh!

Jaa, ma tean, et kellegi silmis olen ma ikkagi hirmus tubli, isegi kui mitmed ülesanded tegemata on. Tahaks lihtsalt end ise ka hirmus tublina tunda.

Orav-rattas olekust väljasaamine võtab aega.