Täna, õigemini kolmapäeviti, tahaks natukene vinguda ja vigiseda. Ju siis on selline nädalapäev, mil juhe kõige enam kipub kokku jooksma.
Alles oli nädala algus ja mul mõttes tööd-tegemised päevade kaupa ära jagatud. Nüüd on juba kesknädal ja mul on mitu ülesannet nii töises plaanis kui kodus tegemata. Kuhu see aeg kaob? Tegutsen ja ühtäkki on alati kesköö käes. Magada ka ju vaja, nii et mitmed toimetused lükkuvad muudkui edasi.
Ja siis need inimesed! Hommikust alates on neid kuidagi palju ja pidevalt mu ümber, nad räägivad valjult, korraga ja läbisegi. Koosolekud peaks ju struktureeritud ja teatud korra järgi olema? Minule meeldib rahulikult ja vaikselt päeva alustada.
Oeh, mul on vist üleüldse liialt ambitsioone, tõsi – selliseid argiseid ja pisikesi. Saaks ainult kuidagi järje peale. Saaks iseennast ka nautida.
Vähemalt on kolmapäeviti trenn.
Kogen üpris samu asju. Nädala alguses on ka hullud plaanid, kuidas kõik hästi vara valmis saab, graafikust ees jne, aga reaalsuses võtavad toimetused ikka rohkem aega. Täiesti müstiline.
Ma ostsin isegi ajajuhtimise ja -planeerimise käsiraamatu. Esimesest peatükist (nõuanedest) pole kaugemale jõudnud, sest isegi selle rakendamisega on komplikatsioone. Ma olen vist nõrga enesekontrolliga selle koha pealt, kus see võiks just suurem olla :)