Mõni päev/nädal läheb toimekalt ja üsna edukalt, aga siis ikka juhtub mingi jama, mis lausa vanduma ajab.
Näed vaeva, teed tööd, korraldad ühe ettevõtmise. Need, kellele korraldad, muudkui uurivad, millal midagi toimuks. Ja siis, kui toimub, pole nad absoluutselt huvitatud. Nii et homme on ees äraütlemised teistele inimestele, kes on ka oma panuse andnud. Kui piinlik.
Mõtled, et teeks midagi head. Ostad katsetamiseks šokolaadikeeksipulbri, keerad taigna kokku, pistad ahju. Maitseelamus pole just see, mis võiks (umbes nagu Pillekale šokolaad maitseelamust ei pakkunud). Keeks on lihtsalt sai… Võib olla mõjutatud eelmises punktis nimetatud kogemuse negatiivsetest tunnetest.
Arvad, et saad hunniku PÖFFi filme sel aastal ära vaadata. Vaatad pangakontot… njaaa. Kaks nädalat söömata ka olla ei saa.
Vasakul põlvel on jätkuvalt sinikas, sest tantsimine kuulub endiselt sinikate saamise top 3 hulka. (Aga treener oli nõus järgmise kava tegema sinu soovitatud laulu järgi!)
Siia eesmärgipärasesse vingumisenimekirja võiks nii mõndagi lisada, et saaks kuskil end välja elada, kuid ei viitsi.
Peaasi, et nädalavahetus jälle liiga ruttu läbi ei saaks.
keeks ongi lihtsalt sai. korralik šokolaadikook on parem.
soovitus: vilma šokolaadimuffinipulbrist saab üsna söödavad asjad. teed pool pakki (6 muffinit), on vähem ka kui terve keeks. kuigi arvuliselt rohkem. keeruline :P
(aga šokolaadi ma mingi päev ikka proovin uuesti)
Ma millegipärast arvasin, et šokolaadikeeks võiks olla enamat kui sai. Pole ammu keeksi teinud lihtsalt… Peaks korraliku šokolaadikoogi tegemise ette võtma.