Üks kuu üheksast on möödas.

Mul on kõige vastikum nohu, mis olla saab.  Ma annaks kõik, kui keegi kohe selle nohu ära võtaks ja ma saaks jälle normaalselt hingata.

Nohu tõttu jäävad (ilmselt) ära Müürilille täikale minek, suuremat sorti riiete sorteerimine ja uuskasutusse viimine, Toomemäel jalutamine ja koristamine. Selle asemel soiun, püüan hingata ja loodan kiiret paranemist.

Õeh!