Ühed kõige ebameeldivamad sõnad on “Me peame rääkima” või “Meil on vaja rääkida”. Juba nende kuulmine tekitab pinget, need kõlavad valdavalt halvaendeliselt. Isegi, kui jututeemaks pole midagi halba, vaid tõde.

Kuulnud neid sõnu, hakkan meenutama, mida olen viimasel ajal öelnud ja teinud. Kas ma ütlesin midagi valesti või valel ajal? Kas ma tegin midagi valesti või valel ajal? Kas ma läksin kuidagi liiga kaugele?

Pähe tulevad kõige hullemad mõtted, millest ta rääkida tahab. Et see, mida peljanud olen, ongi juhtunud. Et enam pole minu jaoks aega ega kohta. Et kõik on muutunud ja kuigi see võib tunduda tühine teema, pole see seda mitte.

Nii ma muretsen ja ootan ja kardan ega suuda muust mõelda, kui sõnadest “On vaja rääkida”. See on halvav ja meelerahu on läinud. Eilne rõõmus meel on sattunud muserduse õrnhalli võrku.

Millest on meil vaja rääkida?