Täna jälle on kolmapäev,
kõige närvilisem päev…

Kesknädal ongi nii halva maiguga nagu teatud erakonna maine ja nende ajaleht. Kohe üldse mitte ei vea täna. Segadust ja tulekahjude kustutamist on jätkuvalt palju. Nagu kulupõlengute hooaeg: tuli siin, tuli seal. Muudkui seleta, uuri ja ürita päästa, mis päästa saab. Peaasi, et ise tuleringi lõksu ei jää. No üsna sarnane närviline tunne on küll.

Kolleeg ka ütles, et kõik on juba nii kehvasti, et ajab naerma. Vähemalt pole ma ainuke, kel (töö)elu üle pea kasvanud ja head nägu enam ei tee, kui ikka miskit viltu on. Selline apaatne rahu on valdavaks juba saanud, kuigi aeg-ajalt süda peksab sees ka niisama laua taga istudes.

Muidugi pole kõik veel TPs. Kui tööasjad kõrvale jätta, on täitsa hea. Kodu on korras ja trennid veel kestavad ja kinos käin ja mõnel õhtul loen ja vaatan telesaateid ja silitan kasse ja saan vahel sõpradega kokku ja nii edasi. Õnneks on olemas FB fännileht “Kõik on täiesti perses”, mille postituste lugemine teraapiliselt mõjub. Peaks vist raamatu ka soetama. Hea komplekt “Väikse raamatuga meelerahust”. Selline eneseabi esmapakett või nii.

Kohe saab tööpäev ametlikult ka läbi, saab hinge tõmmata. Tee seda sinagi.