Ma tahaksin siiralt öelda, et ma vihkan oma tööd. Aga ma ei saa. Vihkamiseni pole see veel jõudnud. Aga mulle ei meeldi enam mu töö. Seda on liiga palju, sellel on pidevalt tähtajad, seda tekib iga päev juurde, seda ei jaksa enam teha…
Tahaksin meelsamini omaette nokitseda, mitte suhelda. Tahaksin ajada üht (või kaht) väga konkreetset asja, mitte sadat ja kümmet. Tahaksin, et kolleegid ja õpilased ja teised inimesed, kellega pean kokku puutuma, oleks viisakad ja käituksid nii, nagu vaja. Ei taha enam õpilasi, kellega pidevalt käib üks sõda õppetöö korralduse üle ja kes valetavad ja … Ei taha enam teiste inimeste töid teha ega neid aidata. Tehke ise!
Päriselt ka. Mul on tõsine tööalane identideedikriis.
P.S. Ostsin endale “The little book of calm” eestikeelse versiooni (aga ingliskeelne pealkiri meeldib mulle rohkem). Näis, kas minuga läheb umbes samamoodi nagu Mannyga.
Be concious of your choices. Whether you recognize them or not, you usually have choices. The art is to recognize them. Because when you can see your choices, you will feel free. (Suvakoha pealt avasin Little Book of Calmi ja andis selle vastuse.)
Aitäh :)
Mul raamatukene kotis ja kogu aeg kaasas. Igaks juhuks ;)