Traditsioonilseslt sööme kolleegidega 1. septembril torti. Uus aasta ja puha. Kui eelmisel aastal tõi direktor ühe Susliku tordi, siis sel aastal kaks. Maitseb väga hea, ainult et Susliku silmad on probleemiks.
Üritasin just ühele hambad sisse lüüa, kuid silm on nii kõva, et ei õnnestunud. Vaid hambakaaped jäid sinisele silmamunale. Hm, polegi martsipanist?! Hammustasin siis uuesti, jõudsamalt. Õnnestus. Ei ole jah martsipanist, vaid miskist ülimagusast ja kõvast materjalist. Öäk!
Ilusat uut kooliaastat!
P.S. Sel aastal ostsin esimest korda studenti päeviku asemel õpetaja oma.
Loen ja raske on naeru tagasi hoida. Aga kust niisugust Susliku torti üldse saab? Üllataks ka vahel külalisi.
Tordi nimi ongi “Suslik”, kui õigesti mäletan. “Jääajast” tuntud tegelase Sidi näopildiga tort. Toodi kuskilt suuremast toidupoest. Valmistaja on vist Astri pagar.
Nüüd on kaks nädalat kooli algusest möödas. Kas tunne on kuidagi teine, võrreldes ajaga baka- ja magistriõppes? Selles mõttes, et kas veidi tudengiromantikat oleks just kui puudu?
Ikka on teine tunne, vähemalt kaks aasta juba, kui mitte neli või nii. Enam ei saa koolist niisama kõrvale hiilida, kui tuju pole. Iga ilmaga ja iga kell tuleb valmis olla. Mis teha, elukutse selline :D