Tegin suppi, mis järjekordselt kohandatud Daki retseptist. Ei saanud päris selline, nagu lootsin: krevetid kadusid muu supisisu hulka ära (ja just krevetiisu tõttu tegin) ja terakene vürtsine.  Paha ka ei saanud, sest maitse oli päris hea ja kõht sai täis. Lisaks on järgmiseks kaheks päevaks söök olemas.

Ausalt öeldes on päris keeruline välja mõelda, mida süüa teha ja mis toidukraami osta. Võiks ju nädalamenüü kirja panna ning selle põhjal ostunimekirja koostada, aga kui ikka pole isu süüa pasta boloneeset, siis pole ka mõtet ju osta hakkliha külmikusse seisma. Kui on rohkem aega poes käia ja kokata, siis otsin meelepärase retsepti välja ning teen nimekirja. Mis ei tähenda, et ma poes ikkagi midagi juurde ei võtaks või ära ei jätaks… Vahel hakkab midagi uut ja isuäratavat silma. Ja kui on hirmkiire, söön lõunat väljas, õhtul pugin tassi tee kõrvale võileiba või midagi.

Üksinda elamise juures on nii pluss kui ka miinus see, et toidukraami pole palju vaja. Pluss on seetõttu, et pole vaja meeletus koguses kaupa tassida ega ka teiste soovidega arvestada. Miinuseks on dilemma: kas osta väikseid koguseid, mille tagajärjeks on rohkem pakendeid, või osta suuremaid koguseid, mis ei pruugi kõik toidulauale jõuda. Ei jaksa lihtsalt kõike ära tarvitada, üht-teist läheb ikka hukka. Pole mul keldrit ega sahvrit, kus tagavarasid hoida. On ainult üks väike külmkapp ning üks riiul. Ostangi seda, mille järgi isu ja pigem väikseid koguseid. Kui miski söögikõlbmatuks muutub, viskan selle ära, sest keha pole riknenud toidu prügikast. Nii et kahe otsaga probleem see toidu varumine ja tegemine. Põen selle dilemma pärast üksjagu. Ohjah.