Eesti Naise märtsikuu numbris on mõttekoht “Ligimese mure”. Seal kirjutab R. Hiiemäe ühest mehest, kes tuli Tartus tänaval ligi ning väitis, käis just haige jalaga traumapunktis, kuid bussiraha taskust kadunud ja koju ei saa. Naine andis talle raha, tundes ise rõõmu aitamisest.

Olen ka selle lonkava mehega kokku puutunud. Pole kahtlustki. Jutt, mida ta rääkis, on täpselt sama. Umbes paar aastat tagasi tuli ta Vanemuise tänaval hädiselt ja vabandavalt ligi ning hakkas heietama. Et käis haige jalaga traumapunktis, kuid bussiraha pole ja koju ei saa. Ma ei andund talle raha. Isegi ei mäleta, kas mul polnud või lihtsalt ei tahtnud anda. Tundus kahtlane.

Kahtlus sai kinnitust, kui nägin teda korduvalt linnas inimeste poole pöördumas ja sama juttu alustamas. Kui nüüd ajakirjast seda lugu lugesin, otsustasin sõna võtta.

Kui see mees tõesti käis katki kukutud jalaga traumapunktis ja tahab koju sõita, miks ta longib ringi Vanemuise või Laial tänaval? Pole üldse trajektoor traumapunkt-bussijaam. Miks ta ei palu bussiraha inimestelt bussijaamas? Ta ei peaks üldse oma valutava jalaga kesklinnas ringi liipama. Ja vaevalt ta iga nädal või kuu oma jala katki kukub ning traumapunktis käib.

Võib olla on tal tõesti raha vaja. Iseasi, mille jaoks. Kui järgmine kord see onu tuleb oma jutuga, küsin talt, miks ta tegelt raha küsib. Või pakun, et juhatan ta bussijaama ja ostan talle ise pileti. Näis, mis ta siis teeb.

Lihtsalt selline jutt.