Ma ei saa üle tundest, et tegin eile ühe vea. Milleni viis mind võimatult ettevalmistamatu olukord. Sest ikkagi ei saa päris üle ega ümber ning mõnel puhul jäädki igavesti küsima “Miks?”
Ja ma ei saa üle ka sellest, et oleks võinud olukorral kohe sabast haarata ning hoopis teismoodi käituda. Mis poleks ehk loomulik ega päris minulik olnud. Loomulikum tundus sel puhul pigem pooleldi vältimine. Ja muidugi-muidugi kõrbesin vaikselt omas mahlas.
Aga võib olla oli ikkagi asi alkoholis ja õhtus ja emotsioonide ülevõimendumises ja minnalaskmise meeleolus… ja nii.
Ja enam niikuinii midagi ei muutu. Olnud on olnud on olnud. Tuleb sellega edasi elada.
Jah, ka mina mõtlen, et oleks võinud natuke olla mõistlikum eile. Aga tead, ma arvan, et me saime isegi väga hästi hakkama nendes ülivõimatutes sundolukordades, kuhu meid eile sunniti.
Pai meile. Ja edasi oleme täiskasvanulikud ja tugevad.
Mhm, eks ole, mõistlikkus ei ole alati esimene viis, mis pähe tuleb. Pigem emotsionaalne virr-varr. Iseasi, kas ja kuidas sellega oskad edasi toimida.
Ma usun ka, et olime tublid. Sest oleks võinud ju ka hullemini minna.
Edaspidi paimad ja tublimad.