Filmid on elu. PÖFFist kirjutan eraldi. Kui õhtul jaksan. Sest eilne pöffitamine lõppes mõnes mõttes emotsionaalse väsimusega.
Täna kobarkinokorruselt eskalaatoriga alla sõites jäi äkitsi mu pilk kinni üles sõitva noormehe silmadesse. Minu ja tema pilgud ristusid. Kui ma peaaegu alla olin jõudnud, vaatasin tagasi. Tema vaatas ka. Naeratasime.
Kahju, et ta mulle järele ei tulnud. Või et mina temale järele ei läinud. Oleks võinud ju. Oleks filmilik olnud.
Mina arvan, et see oleks olnud nii päris…NIII PÄRIS!
…nagu päris elu, kus tuleb tunne ja sa lähed sellega kaasa ja teed seda, mida kogu sisemus sulle hüüab. tavaliselt sa neid asju ei tee, sest sa pole sina…koledad kogemuses ja Pöff on need, mis pnevad elama…mis tekitavad külmavärinad ja raputavad üles…panevad nutma ja naerma korraga ja kõigest korraga nii lõpuni, nii üdini ja nii sügavuti aru saama.
“Piedras” oli see Hispaania film Pöffil juba aastaid tagasi, mis pani mind kell 1 öösel helistama kellelegi, kellele mul päise päeva ajal, kui elu käis viisakaid-korralike-delikaatseid-triigitud mustreid pidi julgust helistada polnud. Hiljem polnud enam oluline kes helistas esimesena ja miks. Oluline oli, et see sai tehtud…
Tähtis on tunne ja tundest inspireeritud tegu. Tegu peab olema, sest muidu pole tundeid vaja – mis teed nendega, kui nad ripuvad sinus kasutult.
Järgmine kord join the club ja ole meeletu… Isegi seal sinu Muumiorus on aeg-ajalt tehtud meeletused änksad. Eriti keset räitsakaid… :)
Ma olen seda nii päris elu kogenud. Läinud kaasa tundega ja elanud hetkes. Seda juhtub mõnikord ja parem ongi mõnikord kui kogu aeg, sest siis see ei oleks enam nii meeletu ega hetketundest ajendatud.
:)