Eile ega täna pole olnud töö tegemist soosivad päevad. Pidevalt on tahtmine riputada oma laua juurde silt “Mitte segada!”. Parem nokitseks vaikselt omi asju, kui teeks pidevalt plaaniväliseid pisisasju, ja täidaks ülesandeid, mis juba vastumeelseks muutumas.

Märksa soosivam on nii meeleolu kui ka ilm hoopis kodus voodis laisklemiseks ja “Rehepapi” lugemiseks (ära küsi ära ;). Vahepeal lappaks mõnda naisteajakirja ka, sööks suppi, jooks teed ja keksiks kaasakiskuvate laulude saatel mööda vaba kolme meetrit oma toas. Võib olla viitsiks isegi midagi ära teha things to do listist.

Muidu on kõik väga lill. Ei kurda. Kui on ikka nii vaimustav nädalavahetus olnud ja õhtul salsatrenn ootamas, siis ei saa ju kurta. (Jaa, ma hakkan salsat tänasest õppima. :D )

Kuid. Vajadus vihmavarju järele on järjest karjuvam.