Imeline hämmeldus

Laupäeva õhtu, kell on 22 midagi. Kõnnin Riia mäest alla kaubamaja poole, et sõbrannaga kohtuda. Antikvaridaadi juures möödub minust romantilise olekuga noormees, kes nuusutab punast roosi. Ta vaatab mulle otsa, nii et ma ei saa muud moodi, kui tallegi silma vaadata. Hetk hiljem mõtlen, et ta justkui otsikes kedagi, kellele see roos kinkida.

Jõuan Riia-Kalevi nurgal asuvale ohutussaarele, kui kuulen, et keegi järele jookseb. Pööran ümber. Seal seisab sama noormees. Vaatab oma tumedate silmadega mulle silma, sirutab roosi minu poole ja lausub vaikselt: “See on sulle.”

“Miks? Oled sa kindel?”
“Lihtsalt.”
Võtan roosi vastu: “Aitäh! Keegi võõras pole mulle lihtsalt niisama lille kinkinud. See on nii armas.”
“Ma arvan, et see sai õigele inimesele kingitud.”

Noormees räägib, et sai roosi võõralt mehelt, kes oli oma eluarmastusega lahku läinud ega suuda temaga ära leppida. Ta soovitab mul roosi nuusutada. See lõhnab magusalt. Üks kinnine õienupp veel küljes.

Tänan noormeest ja soovin talle head õhtut. Ta kõnnib oma teed edasi, minagi jätkan teed, ise imelises hämmelduses olles. Ma loodan tõesti, et olen õige inimene, kellele see roos kinkida.
Aitäh sulle, võõras noormees! (:

6 thoughts on “Imeline hämmeldus

  1. Nägime neid. Polnud need miskid UFOd, vaid täiesti maised asjad. Täpselt ei tea, mis, aga need kuusnurksed säravad tuled ilmusid alt, hõljusid, lendasid edasi ja kustusid. Arvan, et mingid vigurkaunistused või miskit.

  2. Püha ristivägi! Minu meelest viitab see ka selgelt anomaalsetele sugemetele meie armsas ülikoolilinnas.

    Aga samas koosnevadki normaalsused anomaalsetest sugemetest…

    …aga ikkagi..

    Püha ristivägi!!!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga