Vahet ei olnud, kas mu telefon oli sisse või välja lülitatud. Vahet ei olnud, sest ikkagi ei helistanud keegi. Mitte keegi. Ei saatnud ka sõnumit.
Vahet ei olnud, kas ma karjusin mõttes või häälega. Sest keegi ei teinud välja. Ise ainult piinan ja kiusan end nende mõtetega, mida ei taha. Kurat, kust nad tulid? Või peavadki jälle tulema, et silmad lahti teeksin?

Vesisilm selline, löristab nina ja tujutseb. Aga keegi ei näe, kellegi nähes ei saa draamatki teha, et auru välja lasta. Ja võib olla, võib olla ka mingi lahenduseni või selguseni jõuda.

No oli seda nüüd siis kõike vaja?!?