Täna avastasin, et talvel meeldib mulle õhtune pime aeg rohkem kui päevane aeg. Päeval on taevas tavaliselt lumepilves, peamiselt hall ja puudub arusaadav valgus. Pimedas on olemas kontrastid värvide ja varjude vahel. On olemas valgus. Elektrivalgus särab tänavalaternates, elektriküünaldes, jõulukaunistustes. Kohvikute ja majade treppidel põlevad küünlad, kaminates praksuvad puud. Lumi on valge ja sätendav, vahel värvilises pillerkaareski. On must taevas, kui veab, siis siravad kuu ja tähed. Konkreetne ja värviline. Ilus. Talv.
Täpselt minu mõte. Oleks siin kah vaid lund…
Ma võin sulle saata natukene :)
See oleks väga üli-mega-super armas :)
Ka mulle meeldib öhtu rohkem. Värvid on ilusad ja lummavad mind. Põue poeb selline eriline tunne.
Päevad on kõik ühtmoodi hallid ja valgust nagu polekski.
Kahju vaid,et lumi nüüd kätte võttis ja otsustas sulama hakata.
Mulle meeldib see kõik. AGA – mulle ei meeldi, kui tuul on. Mulle ei meeldi, kui ma ühikast ülikooli kõndides mõnusast soojast nurgatagusest maanteele pööran, kus mulle selline tore lögane tuul näkku plärtsatab. Rikub kogu talveolemise ära. Ja lumest tunnen puudust. Mingi lörts on pidevalt. Praegu on selline soov, ei, pigem unistus, et jõulude ajal ja vana-aasta õhtul pehme krudisev lumi oleks.
Ari, nõus sinuga. Teinekord rikub tuul kogu ilu ära. Pehme krudisev lumi on kõigem!
Lumi võiks kuiv olla, siis mulle meeldiks ka rohkem. Märjad jalad pole toredad ju… Kuigi mõistlik oleks vist talvesaapaid kingade asemel kanda…