Mõte on liiga väsinud, et tegeleda projektiga, kirjutada mõni tööalane kiri või otsida informatsiooni. Lösutan arvuti taga.
Majast kostub tasaseid kahtlaseid hääli. Siinsamas säutsuvad linnud, vahepeal solberdavad kalad akvaariumis kividega, kontoritehnika undab vaikselt. Aeg-ajalt tundub, nagu keegi kõnniks kusagil või kohmitseks asjadega. Tegelikult pole siin peale minu kedagi. Sammud võivad kostuda ka ülevalt korruselt, kuigi kahtlane. Kummituste olemasolust selles majas pole keegi kunagi rääkinud.
Tee tööd, näe vaeva, siis tuleb tead-küll-mis. Tead-küll-kes on täna samuti kaua tööl. Oi, kuidas tahaks, et Ta tuleks ja mu siit ära viiks ja kallistaks. Ainult et… Tead-küll-kes on ka täna kaua tööl. Arvatavasti teeb ka midagi, päriselt.
Ausalt, ma olen täna siiski tööd ka teinud. Panin terve lehekülje tegevusi kirja, mida suutsin välja mõelda. Käisin tundi tegemas. Lubasin mõelda, kas hakkan veel ühe asjaga tegelema. Nipet-näpet veel. Miks ma sellest hoolimata endale tubli ei tundu? Tean küll: tunnen, et ei oska ega saa täpselt aru, kuidas ja mis ja miks.
Ah, tegelikult ei taha ma blogis üldse tööst kirjutada.
Minu väljakoolitatud silm/kõrv ütlevad, et sa ei tundu endale väga tubli, sest su peas on nii palju mõtteid, mis ootavad sinu tungival nõudmisel süsteemseteks mustriteks sulamist..oma õigesse auku loksumist..sinu peas, et sa saaksid nad kätte võtta ja ära teha… Nii kaua kui need tähtsad asjad on kasvõi pooleldi väljamõeldud ja/või pooleldi tegemata pole vahet, mida sa teed, sest tähtsad asjad koputavad pidevalt su õlale…
Mai tea…mul vähemalt on nii 8-)
P.S. Kulla Evu, ära end tööga ära katkesta – kui tuleb kopp peale (ükstaspuha kas suur või väike) mine kohvikusse lugema, parte söötma või jalutama…
aga sa ju oled tubli!
Evä, sul on suht-koht õigus. Tahaks, et need mõtted, mis peas on, oleks lihtsamini öeldavateks või kirjutatavateks sõnadeks võimalik muuta. Et saaks kõik valmis mõelda ja siis korraga paberile panna.
Ma katsun end tööga mitte katkestada. Siiani on olukord kontrolli all.
Pilleriin, aitäh! Väike präänik mõjub hästi ja natuke isegi usun, et sellest suurest asjast saab asja. :)
Aga sa peaksid ennast tublilt tundma! Oled ju tegelenud selliste tublide asjadega. Mõtlemine on muidugi tubliduse aste nr 1. Ja muidugist see,et paned endale asjad kirja…ei tea kuna mina nii kaugele jõuan :)
Tublim oled ikkagist….
Aitäh, Laura!
mul on samasugune periood. kas sa jätsid siia mõned tunded kirja panemata? mulle tundub nagu ma loeks sellest, mis kirjas, palju melanhoolsemaid asju välja. üleüldine sotsiaalne pohmell asjaoludest.
Pirtsu, tunded olid tol õhtul väsinud. Viimase paari päeva jooksul on need üles-alla käinud. Täna hommikul näiteks olin tige, pahur ja kuri. Praegu, kui kell on veerand kuus, on märksa rahulikum olla. Väsimus ja saaks-juba-kaelast meeleolu on valdavad. Ohjah.
Su viimane lause on kohati täppi minev.