Ilusatest ja hubasust õhkuvatest majadest möödudes tunned eriti valusalt, et sul pole oma kodu. Maja ja tuba, kus elad, ei ole kodu, vaid elukoht. See tähendab, et seal on su asjad ja seal oled sa sunnitud magama ja olema, kui mujal olla ei saa. Sa ei taha sinna minna, külaliste kutsumisest rääkimata. Sul puudub motivatsioon ja tahe seal üldse midagi teha. Mõnikord tundub lausa sõna kodu negatiivne ja vastumeelne…
Juba pikemat aega on üsna nukker jalutada mööda neist toredatest majadest, mille akendest paistab sooja valgust ja kostub rahulolevate inimeste juttu. Ja kuigi sa tead, et teatud tänavatel kõndimine ja majade nägemine lööb sul valusalt hinge, sa ikkagi sätid oma käigud sealt kaudu.
Majad, millel on suur või väike aed või tagahoov, kus naabrid suveõhtutel grillivad ja lapsed ringi jooksevad.
Majad, mille akendest sisse piiludes näed kõike seda, mida enesel pole ja mida senimaani vaid ajakirjade läikivatelt piltidelt näinud oled.
Majad, millel on laiad aknalauad või trepid või rõdu või veranda, mis loodud istumiseks, kohvitass ja raamat ühes. Või siis väikese veini lahendamiseks ja maailma lahti harutamiseks ühe või rohkema sõbraga.
Maja, mida ei häbene teistele näidata kui kodu.
Maja, mis ongi su kindlus.
Koht, kus sa viibid hea meelega suurema osa oma töö- ja koolivälisest ajast.
Koht, kuhu sa tahad pärast pikka päeva minna. Ilma et nutt kurku tuleks.
Koht, kuhu kutsuda külalisi lähemalt ja kaugemalt, nii hetkeks kui ka pikemalt viibima.
Koht, kus võid kuulata lemmikmuusikat just nii kõvasti või vaikselt, kui tuju on.
Koht, kus saad üksinda ärgata heas tujus.
Koht, kus ei pea ust kinni panema või ööd ootama, et natukenegi omaette olla.
Koht, kus keegi ei jaura, ei kommenteeri, ei sega, ei räägi samu asju sadu kordi…
Oma koht.
See postitus on mustandina pool suve seisnud ja pole ikkagi valmis. See teema ei saa kunagi otsa ega kao ära ning on painanud oluliselt kauem kui pool suve. Karta on, et see paine ei kao kuhugi… mitte enne kodu leidmist.
Kui ei ole teda siis kodu on asjad ja mälestused.
Ühes ulmefilmis öeldi ajas reisimise kohta ilusti,
mälestused on need mis viivad sind ajas tagasi,
unistused on need mis viivad sind ajas edasi.
Tean, et see fragment on pisut filmist väljas
kuid seal kõik muu – , y know, does not make sense.
Ja mille pärast nad siis reisida tahavad – et surres rohkem asju oleks? Vaevalt :)
Minu kodu võtab ka alles nüüd lõpuks ometi reaalseid mõõtmeid. See pole küll päris tõeliselt päris see, mida ma tahaksin (, sest ühel päeval tahaksin ma elada selles metsatukas, kus on praegu minu kullid ja kitsed ja rebased ja SUUR hunnik suvilate elanike rämpsu), aga ukse saab seal kinni tõmmata küll ja köögis on minu valitud putkedega tapeet ja vahel ma toetan selja selle vastu ja siis on nii hea mõelda, et olen kogu selle krempli oma väikeste valgete kätega valmis meisterdanud.
Aga selleni jõudsin mina (ja jõuad ka sina) siis, kui seadsin endale eesmärgi ja andsin sellele eesmärgile positiivset energiat. Kõik, mida tõeliselt soovid, saab olema. Seda ma võin sulle, kulla Evu, küll täiesti 100%liselt lubada!
Ma tean, mis tunne see on, kui koju on vastik minna, aga kodu on ikkagi kodu ju. Ja kunagi leiad selle päriskodu ka. Selle, mida sa armastad.