Ma ei saa magada! Teist nädalat sama jama: und ei ole ega tule ja ma ei suuda end välja magada. Eile läks asi üle normaalsuse piiri.
Läksin kella 23 ajal voodisse, kuid und ei tulnud. Ei aidanud seegi, et võtsin teki ja padja ning kolisin diivanile ja tegin akna lahti, et värkset õhku saada. Need kuradima kellad ei jäänud vait! Kellad tiksusid igal pool. Oleksin tahtnud nad vastu seina puruks visata. Nagu oleks keegi üritanud mind hulluks ajada selle tiksumisega. Tassitäis piima ei toonud leevendust ega und. Muutusin järjest ärritunumaks. Istusin diivanil ja nutsin vaikselt. Ma tahan ju magada, aga MA EI SAA!
Köögikell annab endast iga poole tunni tagant märku. Sunniviisiline kulg ajas, mis ei anna võimalust kellaaega ignoreerida ega jätta tähele panemata, kaua juba üleval oldud. Värdjad kellad, raisk!
Ma ei tahtnud mõelda, ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt. Ikkagi… Mõtlesin lõppudest ja lõpetamistest. Mõtlesin, et lõpetan blogimise. Mõtlesin, et kustutan kõikvõimalikud kontod, mis erinevates portaalides olemas. Mõtlesin, et kustutan meiliaadressid ja lõpetan MSNi kasutamise. Mõtlesin, et kaotan ennast virtuaalsest keskkonnast nii palju kui võimalik.
Siis otsustasin lambaid lugeda. Aeglaselt, iga numbrit korralikult välja öeldes (tegelikult küll mõttes öeldes). Üritasin vaid numbritele keskenduda, kuid muud mõtted leidsid ikka tühikuid, kuhu end pressida. Umbes 120 juures läks lugemine sassi, loobusin. Pea oli väsinud ja uimane. Lebasin silmad kinni teki all ja ootasin und.
Olin hommikuni pooleldi unes ja pooleldi ärkvel. Need mõned lühikesed tunnid, mil ma vist magan, ei ole head unetunnid. Ma ärkan ennelõunal, padjanägu peas, pea uimane ja tunne surutud.
Täna tunnen, et võiksin iga kõvemini või kurjema öeldud sõna peale nutma puhkeda. Desorienteeritus: ma ei tea, kuhu minna või mida teha või mida mõelda. Mul kulus kaks tundi ja natukene peale, et end pesta ja valida riided ja riidesse panna. Mitte seepärast, et oleksin end üles löönud. Ei. Et üldse midagigi teha, kulub mul tohutult aega. Sest vahepeal ma lihtsalt istun või seisan apaatselt, vahin enda ette maha või kuulan raadiot või vaatan aknast, milline ilm on. Ma olen täna laiali. Pluss kerge peavalu.
Silja soovitas uneteed juua. Pärast astun apteegist läbi ja uurin, mida nad pakuvad.
Ära kao virtuaalkeskkonnast ära. Elad ju kaugel ja iga päev kokku ei saa ning siis muutuks kontakt veel nõrgemaks. Ja huvitav on teada, mida teed, mõtled. Soovin sulle palju-palju und.
Aitäh, Siltsu! Armas oled.
Ei kao veel. Need olid tumedad mõtted, küll ära lähevad.
Pai :)
Minul on ka magamisega tõsiseid probleeme juba paar nädalat. Ajudele käib. Hirm tuleb peale. Ma ei ela kooli minekut üle, kui ma puhata ei saa suvel.
Aga ma usun, et Sul läheb paremaks :)
Ma arvan, et Sul on tekkinud magamise suhtes mingi vastaline mõttekramp. Tahad magada, aga kardad samas, et uni ei tule. Seda ikka juhtub. Võibolla aitaks, kui Sa mõneks ajaks muudaks oma tavalist keskkonda, läheksid mõneks päevaks kusagile mujale (muidugi kui see on võimalik), kus on teistsugune ümbrus, mis on erinev praegusest ja laseb selle krambi lahti. Teine võimalus, lugeda enne voodisse minekut niikaua (kas või poole ööni) midagi, mis on küllalt huvitav, et see kramp ära vajuks, või vaadata samal eesmärgil mõnda filmi. Järsku aitaks ka, kui Sa meelega oleks ühe öö üleval, kellegagi lobisemas või nii. Uneteed võiks igatahes samuti proovida. Aga need on ka ainult soovitused ja tavaliselt läheb kõik aja jooksul iseenesest mööda.
Blogimist ära küll lõpeta! Sinu omad on mitmeti omamoodi. Nad on vabad teatud ennastimetlvast analüüsist ja niisama ringikepsutamisest, mida blogides sageli kohtab. Selle asemel kirjutad Sa rõõmustavalt paljudest pisiasjadest, millest elu ju tegelikult koosnebki. Igatahes on minu jaoks küll Sinu blogi küll üks meeldivamatest.
Mis puutub prillidesse, siis kirjutasin juba, et nad Sulle sobivad. Sinna juurde tahaksin veel öelda, et Sa oled tegelikult palju kenam, kui Sa ise endast arvad. Ausalt! Kahju, et ma ise enam noor ei ole :)
Võibolla oli lihtsalt üks neist laiali vajumise päevadest. Ma ise vajusin kah eile laiali. (Ja täna vajun ka veitsa salaja.) Und ei tulnud, sest mingid üleloomulikud asjandused (sarjast kuufaasid ja nende sõpsid) kummitasid Sind. Vahel on nii. Siis läheb jälle üle. Ja und ei peagi ise genereerima hakkama. See leiab ise su üles..
Aga tead, mina joon õhtuti melissiteed. Sellel on äärmiselt mõnus lõhn, mis tekitab heades mõtetes tahtmise sind üles leida/otsida. Ma arvan, et poe oma mõjub ka, aga ise korjatud oleks muidugi parem.. Manusta kindlasti – Sinu mõtetest jääb mulle mulje, et Sulle see maitseks küll! :)
Minu vastus järgmises postituses.