Ja nii ta läkski…

Keegi ei teadnud, mis toimuma hakkab. Ainult Birx teadis, sest tema ajas seda rida. Et asi Zavoodis lõppeb, selles olin juba enne enam kui kindel. Teekond Pargist Zavoodi pakkus ootamatuid seiku. Neid jagus ka sinna kõigi tänavate lõpp-punkti.

Daki küpsetas šokolaadimuffeneid, mis pigem šokolaadisaiakestena välja kukkusid, kuid maitse oli vaieldamatult hea. Ta müüs kõik maha, nii muffinid kui ka vahvad pakikesed, mille jaoks igaüks midagi kapi- ja sahtlinurkadest otsinud oli. Ostjaid oli seinast seina: kohalik jörss, kahtlased tegelased Kalevi tänaval, paar välismaallast. Proua Turisti viimased viis krooni leidsid tee Daki taskusse heade soovide saatel.

Daki oli väga tubli pruut, täites kõik määratud ülesanded. Mõni ülesanne sai isegi rohkem kui kaks linnukest, näiteks muskleid sai Daks parasjagu katsuda. Tantsud ja telefoninumbrid ja muu – kõik sai eeskujulikult korda saadetud.

Esimeseks ootamatuseks ja spontaanseks teoks oli avalik karaoke laulmine. „Saaremaa valssi” leelotasime kui tõelised professionaalid. Arvamust võiks kinnitada asjaolu, et kaks toredat paarikest tiirutas sealsamas tantsidagi.

Kaks korda öeldi mulle „Ma tean sind.” Mulle ei öelda seda peaaegu kunagi, igal juhul mitte võõrad inimesed. Mõlemad kutid näisid ka mulle tuttavlikud, kuid kokkupuutepunkti ei ole siiani suutnud tuvastada. Ühel neist, V.-l, õnnestus minu telefoninumber välja meelitada. Tema jutu järgi võisin järeldada, et oleme kusagil tantsinud ja ka juttu ajanud, sest ta teadis mu nime ja muusikaeelistust. Kunagi ehk kuulen, kust ja mis asjaoludel ta mind teadis.

Telefoninumbrit ütlesin kokku kaks korda. V-le ja K.-le, kes on Daki, Birxu ja minu uus sõber. Tore, jutukas, viisakas ja miskõikveel noormees pealinnast. Sõidutas meid kojugi. Väga viis pluss.

„See on Eva-Liisa ehk Evu. Ta on kõige armsam tüdruk, keda ma tean,” tutvustas Daki mind järjekordsetele uutele tuttavatele K.-le, portugali poisile ja veel kellelegi. Mulle ei jäetagi võimalust midagi muud olla. Oeh, armsaks olemise raske koorem! (:)

Ja muidugi – Daki on kõige ilusam.

Loe ka Birxu ja Daki meenutusi.

6 thoughts on “Ja nii ta läkski…

  1. Pingback: daki.elab.siin. » …and it was legendary

  2. Keku, oligi ilgelt vahva. Nii dakilik pidu. :)

    Daki, numbrit küsiti enne Zavoodist lahkumist. Olime õues ja tegelesime sinu otsimise-ootamisega ning siis see tüüp ligi tuligi. No ega ma päris adekvaatne polnud “ei” ütlema, uudishimu oli ka :P Siiani pole ta helistanud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga