Pühapäev ja esmaspäev möödusid 4 ja rohkemgi tunni tee kaugusel – Öselil. See oli minu esimene käik suurele saarele ning mulje jäi hea. Küllap ka seepärast, et on kevad ja arutud turistidehordid pole veel kadakast maad avastama tulnud. Olid lõputud kadaka-, männi- ja kasemetsad, mis kohati niisked ja mis tihtipeale meenutasid salapärast muinasmetsa. Ja muidugi meri – kesk saart seda ei näinud, aga alateadlik taju merest oli olemas. Mõnes rannas pisut pettusin: meri oli, aga silmapiiril oli kas jupike lahe teist kallast või laid, mis jätsid mulje hoopis suurest järvest. Üks siiski ei peta – mereõhk.

Esimesel päeval külastasime seebikeetmise talu. Pererahva sõbralikkus ja külalislahkus meelitavad tagasi. Võib olla lähengi suvel pikemaks. Seebipartii nr 340, mille valmistamist meie nägime, jõuab poodi umbes kuu-pooleteise pärast. Kaarma Suutra on sensuaalne seep, tahan seda ka. Kohapeal ostsin ergutava Rise & Shine’i. Valik on selline, et tahaks kõiki neid seepe, pettuda arvatavasti ei tule.

Pärastlõunal läksime valgesse kiviranda jalutama. Nii, kui olime sinna jõudnud, lendas madalat üle meie seltskonna kuus luike. Mis sa hing veel tahta oskad – sinine taevas, ergav päike, kosutav tuul ja graatsilised luiged. Rand oli kaunis ja hoopis teistsugune kui seni nähtud. Korjasime kilode kaupa kive, mõned huvitava mustri ja merekarbi kivise jäljega leidsid tee ka minu taskusse. Avarus andis vabaduse.

Päev päädis õhtute töötundidega, mis jätsid uneaega umbes 7 tundi. Hommikul panime uuesti ajama. Seekord ei paistnud päike, vaid sadas vihma. Mis sellest. Me nägime ära Maasilinna (mulle meeldivad need vanad kindlused, mis pole meeletult üles vuntsitud), kaks suurepärast looduskeskust ja Orissaare. Me segasime mõttetu kiviaia ladumist Panga pangal, tassides sealt ära paar lahmakat dolomiidikamakat, üks neist ilutseb mu riiulil. Vedas, et ma Kaalis dolomiidist suveniiride peale raha ei kulutanud. :P

Jätkuvalt imestasin looduse üle: need tohutud samblikututid puudel, keerdus kadakad, võimsad üksikud tammed, sirgete tüvedega männid ühes kohas ja kõverad teises ja tihedad segametsatukad (kuidas Saaremaal nii palju kaske on?). Nii teistmood kui mandril. Isegi kui merd ei näe, ei lase loodus hetkekski unustada, kus sa viibid.

Rehetalus asuvas keskuses meisterdasime endile kadakast lusikaid. Minu oma vajab veel liivapaberiga viimase lihvi andmist. Küll lõhnab hää! Ja olgugi et see ei kukkunud välja nii ilus kui meistri omad, kalamarja kõlbab sellega ikka süüa. Oi, aga teate – see lihaleib… See lihaleib, mis just meile oli küpsetatud. Suured paksud viilud, keskel liha ja pekk, milline rammus suutäis ja maitse! See oli parim leib, mis ma söönud. Saaks iga päev lihaleiba süüa…

Tagasitee möödus märkamatult: siuhti läbi Muhu, hooga üle mere, korraks Pärnusse (Fox!) ja tagasi Tartu poole. Tukkusin, sest rammestus oli nii kehas kui hinges, hall ilm madaldas seisu veelgi. Tagasi Tartus, tagasi rutiinis.